Jube küll, kuidas laupäevaks olen end nii tühjaks töötanud, et magan lõunani ja siis tuigun veel paar tundi unisena kohvitass näpus mööda majapidamist ringi... Õnneks on lapsed ka sama graafikuga, muidu oleks lood päris kehvad.
Muidugi ei ole see alati nii, sest kui ikka on vaja või on mingid plaanid ette võetud või kuskil külas oleme, siis teen ikka silmad varem lahti. Aga kodus, näed, naudin täiega magamist.
Ja üldse, et saaks viriseda ka - mulle ei meeldi sellised talvevihmased ilmad. Need tekitavad igasuguste viiruste levikut, talvemasendust ja üldse. Lumi ja külm võiks ruttu tagasi tulla.
Ja juba mõni aeg tagasi kerkis minu pähe teadmine, et midagi tuleb oma eluga ette võtta. Mitte isiklikus plaanis, siin kõik sujub ja viriseda üleliia pole midagi. Aga just tööalaselt.
Ühtteist olen ma juba välja mõelnud. Nüüd jääb ainult ajale arutusvõimalust anda ja lähema kuu jooksul peaks saama selgeks, kas tänavu on lootust unistuste idüllilisele igapäevaelule.
Sest järjest selgemaks saab see, et minu töö peab lubama mul ringi liikuda (mitte vaid ühe linna piires), peab lubama ka kodus tööd teha ja olema vaheldusrikas. Ja selle eest peab NORMAALSET palka ka saama. Üks selline ongi praegu silmapiiril...
Lisaks pisikesed nauditavad tööotsad, mida ma ju juba praegu mõnuga teen ja vabatahtlik sotsiaaltööalane tegevus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Njaa, eks edasi peab ju liikuma. On õnn, kui kasvõi väikesteks hetkedeks on aega sellistel mõtetel-aruteludel peatuda. Et mida tahan teha ja kus seda saaksin kõige paremini teha:)
Postita kommentaar