Kunstielamus

Täna võtsime koos tüdruklapsega jalad kõhu alt välja ja läksime vaatama Tartu kunstnike traditsioonilist aastalõpunäitust, mille kohta on ajalehestki saanud lugeda.
Mina aga ei oleks niiväga nõus, et tegu on keskpärase näitusega, pigem on see suurepärane näitus, mis on andnud võimaluse oma põnevaid töid eksponeerida ka noorematel ja vähetuntud loojatel. See, kui vanad koolkondadesse kuuluvad korüfeed ei pea vajalikuks oma taieseid kunstiringkondadest kostvate intriigide tõttu esitleda, on ju puhtalt nende enda probleem.
Ja väide, et näituselt ei leia nende kunstnike töid, keda kunstihuviline ootaks, ei pea minu meelest samuti sugugi paika. Aga eks tegelikult nende arvustustega ju olegi nii, et kriitik esindab selles eelkõige enda isiklikku maitset.
Oma südamepõhjas ja tihti olen ju minagi pigem vana kooli (pisut ehk pallaslikugi) kunstivoolu austaja. Ja nii oli minu üks lemmikpilte Liive Koppeli Lõuna-Eesti maastik, mis lausa naelutas enda ette. Ja kui ma oleksin kunstikoguja või mul oleks lihtsalt vaba raha, ostaksin sellelt näituselt just selle töö endale kuju.
Samas oli näitusel aga teisigi vanameistreid.
Minu lemmikuks said aga lisaks eelpoolnimetatule veel ka Mati Leppiku "The King" - see oli lummav ja sümbolistlik ja veidi salvadordalilik pilt, milles oli perspektiivi ja sügavust ja mahedust ja sära. Ning Anne Vasari akt oli ka hea, selles oli meeleheitlikku naiselikku tundelisust ja samas võib sellest kurva tujuga leida kurbi emotsioone ning rõõmsana helgust ja positiivsust.
Ja Malev Toome digiprinditud fotod meeldisid ka, ma olen alati arvanud, et loodus on täis maalilisi hetki, kui neid osata näha. Ja koos lapsega uurisime neid töid ikka tükk aega, sest ta lihtsalt ei uskunud, et need on fotod :)
Lahe on ka see, et kunstnikud kasutavad ebatraditsionaalseid raame - Peeter Krosmann oli oma töö pannud vana aknaraami sisse ning Märt Rannast kasutas sootuks sellist kõduneva ilmega puitu, mis sobis tema töödele väga-väga hästi!
Aga minu lapse lemmik oli Maarika Naadeli "Fööniks". Ilmselt paelus teda selle juures ka lugu "okastehnikast", mida ma tänu oma kokkupuutele kunstnikuga oskasin talle kohe pajatada.
Aga - igatahes - minge näitusele! See on veel 21. jaanuarini avatud.