Nii, eile käisin siis koos oma pojaga suusatamas. Tänavu talvel esimest korda ja Tähtveres üldse esimest korda. Ja laenutuse suuskadega esimest korda.
Suusad olid muidu täitsa head, ainult määritud oli neid liiga hästi - pidamist polnud. Mitu korda seistes ja lapsega juttu rääkides hakkasin lihtsalt oma teed libisema...
Aga rajad olid muidu mõnusad, kuigi see ringike, kus ilmselt suured sportlased oma vormi lihvivad, mulle väga ei meeldinud. Tegin oma tiirukesed eemal, väljal.
Aga kole lugu on see, et eile sain aru - kord aastas suusatamisest ei piisa. Tuleb seda tihedamini teha, sest muidu ei jaksa üldse. Ja ei oska ka.
Õnneks olid suusatajad mõistev rahvas ja klassikarajal omasoodu koperdavat naisterahvast keegi kepiga togima ei tulnud.
Aga. Seda, et sport pole tervislik, pidin endale ju ka tõestama. Nimelt ronisin koos Siimuga miskise mäe otsa, et sealt tema julgustamisel alla tuhiseda. Aga no kui oled ikka oma teadliku elu madalatel maadel tuhisenud, ei siis sinust mägede vallutajat saa. Umbes poole mäe peal kadus tasakaal ja suure pauguga maha kukkudes libisesin nõlvaku alla. Käed-jalad-suusad kõik lootusetult sassis ja hirmus valus ka.
Ja nii ma seal lamasin, mõeldes, et kui ma mõne kondi oleksin murdnud, mitmes täiskasvanu mu vastu huvi tunneks. Mööda tuhises neid paarkümmend ja vaid üks vaevus pead veidi keerama.
Aga - minu kõrvale ilmus koheselt minu 9 aastane poeg, kes läbisegi vadistas seda, et minu laskumisasend oli totaalselt vale, et nii see ei käi ja pealegi pean ma hakkama hoolega piimatooteid sööma, ei siis ole karta kontide murdumist. :)
Aga - suusatama lähen veel. Täiesti kindel. Nauding sellest kaalus üles isegi öösel valutava tagumiku, mis sõba silmale ei lasnud...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar