Töine hommik pärast unetut ööd

Kassile on vist kevad pähe löönud.
Kuidas muidu seletada seda, et ta on öö otsa lakkamatult sisse-välja nõudnud. Ja et ta ise aknaid avada ei oska, pidin mina aknahoidjat mängima. Masendav.
Ja tänast hommikut ei ole õnnistatud ka võimalusega magada, sest pean hoopis ühe artikli valmis kirjutama.
Tegelikult mulle pühaapäevahommikused kirjatunnid meeldivad. Pere magab veel ja õueski on kõik nii vaikne-vaikne. Ja ükski telefon ei helise kuskil ja kolleeg ei räägi valjuhäälselt maailma alustalasid kõigutavaid probleemidest. Näiteks prügist või muust säärasest.
Rüüpan nüüd kohvi ja asun tööle.
Minu tervituslugu auväärt lugejaile on täna see.