Päev pealinnas hakkab peagi läbi saama, kuid mitte veel.
Tänu Eesti ühe tunnustatud ajaloolase juubelile sattusin täna okupatsioonimuuseumi. Kuigi hoone on varem minu tähelepanu köitnud, oli see muuseum minu jaoks rõõmus üllatus - väljapanek oli põnev (kuigi pisut akadeemiline, rohkem särtsu ja interaktiivsust oleks tarvis ka meie maa muuseumidesse) ning pakkus hulgaliselt ka äratundmisrõõmu.
Eriti meeldis mulle selline pisikene hoovikene, mille arhitektid on kavalalt hoone põue projekteerinud - seda ei olnud ma varem märganud.
Muuhulgas nägin muuseumis sellist neljakandilist kopikakarpi, kuhu sai kopikad vääringu järgi aukudesse toppida. Ohh, kuidas ma sellist karpi endale ihkasin! Aga ei saanudki!
Ja vardad panin kotti ja pronksiöö koleduste tagajärjel vineerakendega armsast lõngapoest Pärnu maanteelt sain täpselt poja tellimusega sobivat lõnga ka. Ja istudes ühes lõngapoele lähedalasuvas majas, kolmandal korrusel, hakkab asi juba ilmet ka võtma.
Aga vihma sajab juba pikemat aega lakkamatult ja lakkamatult...
esmaspäev, juuli 30, 2007
Lumised kirjad tagasi
Täna hommikul olid minu postkastis tagasi kõik lumise pildiga ümbrikud, sest tuleb välja, et vahepeal on kirja saatmise tariifid tõusnud!
Ei jõua end kiirelt muutuva eluga kursis hoida, hea et vähemalt on oidu kirja peale saatja aadressi kirjutada - muidu oleks kirjad kaduma ka veel läinud.
Oeh...
Ei jõua end kiirelt muutuva eluga kursis hoida, hea et vähemalt on oidu kirja peale saatja aadressi kirjutada - muidu oleks kirjad kaduma ka veel läinud.
Oeh...
pühapäev, juuli 29, 2007
Elukillukesed
* Sellel nädalal on mul olnud kolm korda vajadust postitada tigukiri. Ja riiulis on ainult lumiste kuuskedega ümbrikud.
* Olemine on viimastel päevadel olnud kuidagi niru. Olen palju maganud. Ja pead ja selga valutanud. Ehk saabuvad ka paremad ajad. Kuigi arsti sõnul ootabki ees prouaelu: diivanil puhates ja raamatut lugedes ning tõstes mitte suuremaid asju kui saiapäts. Päris nii ma ei saa, aga end hoidnud olen viimasel ajal küll. Ja hädasid on hulga vähem.
* Ka tuju on viimastel päevadel kahtlane. Kahtlustan tõsist meeleolulangust, ka öise unega on tegelt suht kehvasti. Mis ei ole üldse imekspandav, arvestades möödunud ebameeldivaid uudiseid. Ja mõndasid sündmusi. Püüan aga kõik teha, et asi hulluks ei muutuks. Eelolev nädal annab selleks ka kõik võimalused. Ärge siis pahandage, kui ma üle pika aja ka oma mobiili aegamisi välja lülitan :)
* Kudusin oma viieaastasele vennalapsele kingituseks sokid. Et lõnga jäi üle, otsustasin talle lasteaias käimiseks ühe kotikese ka kududa. Idee on hea, aga viimistlus pole minu kõige tugevam külg. Ehk näeb see pärast kokkuõmblemist koti moodi välja ka :)
* Kaks tillukest maailmakodanikku - Mervin ja Mirell - on saanud lõpuks ometi koju. Mõistagi on nende vanematel sekeldusi ja tegemisi igas ööpäevas mitme jagu. Kuigi ma enda lastega kodusolemist miskipärast väga teravalt ei mäleta :) Ja kõige tähtsam on see, et päikest jaguks kõigi silmadesse ning kasvamist ja kosumist ka. Varsti loodan neid ka nende Rapla koju vaatama minna.
* Eelolev nädal on tihedalt reisimist täis. Esialgselt peaks marsruut kulgema nii: Tartu-Tallinn-Virtsu-Muhumaa(asjaolude kokkulangemisel ka Saaremaa)-Tartu-Põlgaste-Tartu. Mõtlen, et kas peaks vardad ja lõnga ka kotti panema? Pere ainsa autojuhi miinus on see, et pikal teel saab vaid sõita. Mitte et see mulle ei meeldiks.
* Olemine on viimastel päevadel olnud kuidagi niru. Olen palju maganud. Ja pead ja selga valutanud. Ehk saabuvad ka paremad ajad. Kuigi arsti sõnul ootabki ees prouaelu: diivanil puhates ja raamatut lugedes ning tõstes mitte suuremaid asju kui saiapäts. Päris nii ma ei saa, aga end hoidnud olen viimasel ajal küll. Ja hädasid on hulga vähem.
* Ka tuju on viimastel päevadel kahtlane. Kahtlustan tõsist meeleolulangust, ka öise unega on tegelt suht kehvasti. Mis ei ole üldse imekspandav, arvestades möödunud ebameeldivaid uudiseid. Ja mõndasid sündmusi. Püüan aga kõik teha, et asi hulluks ei muutuks. Eelolev nädal annab selleks ka kõik võimalused. Ärge siis pahandage, kui ma üle pika aja ka oma mobiili aegamisi välja lülitan :)
* Kudusin oma viieaastasele vennalapsele kingituseks sokid. Et lõnga jäi üle, otsustasin talle lasteaias käimiseks ühe kotikese ka kududa. Idee on hea, aga viimistlus pole minu kõige tugevam külg. Ehk näeb see pärast kokkuõmblemist koti moodi välja ka :)
* Kaks tillukest maailmakodanikku - Mervin ja Mirell - on saanud lõpuks ometi koju. Mõistagi on nende vanematel sekeldusi ja tegemisi igas ööpäevas mitme jagu. Kuigi ma enda lastega kodusolemist miskipärast väga teravalt ei mäleta :) Ja kõige tähtsam on see, et päikest jaguks kõigi silmadesse ning kasvamist ja kosumist ka. Varsti loodan neid ka nende Rapla koju vaatama minna.
* Eelolev nädal on tihedalt reisimist täis. Esialgselt peaks marsruut kulgema nii: Tartu-Tallinn-Virtsu-Muhumaa(asjaolude kokkulangemisel ka Saaremaa)-Tartu-Põlgaste-Tartu. Mõtlen, et kas peaks vardad ja lõnga ka kotti panema? Pere ainsa autojuhi miinus on see, et pikal teel saab vaid sõita. Mitte et see mulle ei meeldiks.
laupäev, juuli 28, 2007
reede, juuli 27, 2007
No täiega punane!
No pole võimalik!
Väikekassi blogist leidsin testi saamaks teada, mis "värviga on minu hing maalitud".
Ja tulemus - üllatus, üllatus!!! - punasega!
Elu on teinekord naljakas.
Väikekassi blogist leidsin testi saamaks teada, mis "värviga on minu hing maalitud".
Ja tulemus - üllatus, üllatus!!! - punasega!
Elu on teinekord naljakas.
| What color is your soul painted? Red Your soul is painted the color red, which embodies the characteristics of love, strength, physical energy, sex, passion, courage, protection, excitement, speed, leadership, power, danger, and respect. Red is the color of the element Fire, and is associated with blood, life and death, birth, volcanoes, and intense emotions.
|
 Quizzes and Personality Tests |
neljapäev, juuli 26, 2007
Kreemitu suvi
Ükspäev tabasin end peeglisse vaadates mõttelt, et nägugi on tänavu päris jumekaks päevitunud. Või mis päevitunud, lihtsalt värskes õues viibimisest jume saanud.
Ja kuigi vanust on juba üle kriitilise piiri ja just näonaha eest peaks kosmeetikute sõnul eriliselt hoolitsema, on vist nüüd küll üle kümne aasta suvi, mil ma pole kordagi näole jumestuskreemi kandnud. Jah, viimati tegin seda mai lõpus, töökoha peol.
Ja täitsa kannatab käia, eksole! Varem olen arvanud, et ilma jumestuskreemita ei ole lihtsalt võimalik kodust välja minna.
Ja ka tavapäraseid kreeme olen kasutanud vaid siis, kui nägu on nende järgi küsinud.
Ja probleeme on näoga oluliselt vähem kui ükskõik millisel muul ajal.
Seega - elagu vanadus ja kreemivaba suvi!
Ja kuigi vanust on juba üle kriitilise piiri ja just näonaha eest peaks kosmeetikute sõnul eriliselt hoolitsema, on vist nüüd küll üle kümne aasta suvi, mil ma pole kordagi näole jumestuskreemi kandnud. Jah, viimati tegin seda mai lõpus, töökoha peol.
Ja täitsa kannatab käia, eksole! Varem olen arvanud, et ilma jumestuskreemita ei ole lihtsalt võimalik kodust välja minna.
Ja ka tavapäraseid kreeme olen kasutanud vaid siis, kui nägu on nende järgi küsinud.
Ja probleeme on näoga oluliselt vähem kui ükskõik millisel muul ajal.
Seega - elagu vanadus ja kreemivaba suvi!
kolmapäev, juuli 25, 2007
Mina - uuendaja
| You Are 1: The Reformer |
 You're a responsible person - with a clear sense of right and wrong. High standards are important to you, and you do everything to meet them. You are your own worst critic, feeling ashamed if you're not perfect. You have uncompromising integrity, and people expect you to be fair. At Your Best: You are hopeful, honest, and inspiring. You bring out the best in humanity. At Your Worst: You are intolerant, judgmental, and picky. Your Fixation: Resentment Your Primary Fear: Being corrupt. Your Primary Desire: To be good. Other Number 1's: Al Gore, Martha Stewart, Gandhi, Celene Dion, and Spock from Star Trek. |
Purunematute taldrikute laituseks
Omal ajal said ostetud purunematud nõud. Sest oma lapsepõlvest mäletan, kuidas taldrikuid läks nagu leiba.
Nüüd tahaks aga ka purunevaid. Sest teinekord oleks väga vaja, et taldriks visates katki läheks. Aga ta, sinder, jääb ikka kangekaelselt terveks.
Nüüd tahaks aga ka purunevaid. Sest teinekord oleks väga vaja, et taldriks visates katki läheks. Aga ta, sinder, jääb ikka kangekaelselt terveks.
esmaspäev, juuli 23, 2007
Elu esimene värvipakivahetus
Heidi blogist leidsin ükspäev, et alanud on Värvipakivahetus 2 
Olen selles osaleda tahtnud sest ajast saati, kui käsitööfoorumid enda jaoks netist avastasin.
Aga alati olen igasugused õiged hetked maha maganud. Nüüd siis mitte. Praeguseks olen juba saanud ka ankeedi minu jaoks üsna põnevate värvisoovidega. Hakkan siis otsast pusima, vaatame, mis välja tuleb.
Olen selles osaleda tahtnud sest ajast saati, kui käsitööfoorumid enda jaoks netist avastasin.
Aga alati olen igasugused õiged hetked maha maganud. Nüüd siis mitte. Praeguseks olen juba saanud ka ankeedi minu jaoks üsna põnevate värvisoovidega. Hakkan siis otsast pusima, vaatame, mis välja tuleb.
neljapäev, juuli 19, 2007
Juubelid
Minu armsad lapsed saavad reedel 10 aastaseks!
Täitsa uskumatu, kui neid ei oleks, ei oskaks arvatagi, kui vana ise olen.
Ja ilma lasteta ka ei oska. Enam.
Tänavuse sünnipäeva veedame Võrumaal. Et meil oleks ilus päev!
Laupäeval tähistab sama suurt sünnipäeva üks vahva tirts Laura, kes praeguseks elab Pärnus. Tema elujõud kasvamaks 980 grammisest titast praeguseks tragiks tegelaseks on imetlust väärt. Palju õnne tallegi!
kolmapäev, juuli 18, 2007
Kareda - iidne ja uudne
Panen siia igaks juhuks kirja, et minu valla tunnuslausega läks paremini. Esialgselt välja pandud miljon tunnet tekitanud lause asendati siiski üheselt mõistetava ja väärikamaga.
Ehk siis:
Kareda - iidne ja uudne
Nii ju ongi :)
Kuigi see tunnuslausete värk on ikkagi veidi kentsakas.
Ehk siis:
Kareda - iidne ja uudne
Nii ju ongi :)
Kuigi see tunnuslausete värk on ikkagi veidi kentsakas.
Üks poissmeeste õhtu
Nii, eile koos endiste töökaaslastega väljas istudes astus meie laua juurde äkki noormees, kelle valgel T-särgil olev tekst teatas tema vaba olemisest.
Ja kui ta hakkas meid ära rääkima, et tal oleks vaja kolme naisterahvast, kellele keset Raekoja platsi laulda, tekkis kahtlus, et tegu on poissmeheõhtuga. Nii oligi.
Ega me väga kergelt tema saagiks tormanud. Ta ikka selgitas, miks talle meeldiks, kui meie läheksime. (Et ükshaaval on kolme keeruline kokku saada ja kuidas sa ikka võõrale mehele selgitad, et ma käin su naisega nüüd ära :))
Minu süütu lause peale, et meil veel arved maksmata, me ei saa kohe tormata, tormas viimaseid õhtuid vaba noormees leti juurde ja maksis ise meie arved. Siis ei saanud me ju enam ära öelda.
Purskkaevu läheduses ootas noormeest aga terve suur kamp sõpru ja ilmselt pulmaisa. Ja siis ta lauliski meile ühel põlvel istudes venekeelset lembelaulu "Ja tebja ljubljuuu...". Esimese laulu hääletasime maha, siis toetasid teda sõbrad. See oli märksa kobedam. Ja siis lugesime katse sooritatuks, kuid enne poissmeheõhtult pääsemist saime tänuks veel peatselt abielumehelt musi.
Elu nagu filmis, ma ütlen. Ja enne meid oli noormees pidanud laulma viiele naisele :D
Aga see kokkusattumus tekitas sellise laheda meeleolu. Oma pulmad tulid kohe meelde. Kui mina pidin takuse parukaga tollases Manhattanis istuma ja siis viidi mind kinnisilmi Auditooriumisse Karl Madise peole. Kui me kempsus kleite käisime vahetamas (sest minule mu kollane kuuekümnendate stiilis kleit ei meeldinud, mul oli vaja ju punast :D) ja kuidas ühel hetkel võttis pool Auditooriumit minu ümber ringi ja laulis Karl Madise eestvõtmisel laulu: "Mu laulud, mis sünnivad hetkest sest, on kuukiired unelmais südamest...". Oeh, olid ajad!
Loodetavasti on noormehel, kelle nimeks oli kuuldavasti Priit, unustamatu pulmapidu ja ohtralt õnne ning hoolimist kogu edasisel teel!
Ja kui ta hakkas meid ära rääkima, et tal oleks vaja kolme naisterahvast, kellele keset Raekoja platsi laulda, tekkis kahtlus, et tegu on poissmeheõhtuga. Nii oligi.
Ega me väga kergelt tema saagiks tormanud. Ta ikka selgitas, miks talle meeldiks, kui meie läheksime. (Et ükshaaval on kolme keeruline kokku saada ja kuidas sa ikka võõrale mehele selgitad, et ma käin su naisega nüüd ära :))
Minu süütu lause peale, et meil veel arved maksmata, me ei saa kohe tormata, tormas viimaseid õhtuid vaba noormees leti juurde ja maksis ise meie arved. Siis ei saanud me ju enam ära öelda.
Purskkaevu läheduses ootas noormeest aga terve suur kamp sõpru ja ilmselt pulmaisa. Ja siis ta lauliski meile ühel põlvel istudes venekeelset lembelaulu "Ja tebja ljubljuuu...". Esimese laulu hääletasime maha, siis toetasid teda sõbrad. See oli märksa kobedam. Ja siis lugesime katse sooritatuks, kuid enne poissmeheõhtult pääsemist saime tänuks veel peatselt abielumehelt musi.
Elu nagu filmis, ma ütlen. Ja enne meid oli noormees pidanud laulma viiele naisele :D
Aga see kokkusattumus tekitas sellise laheda meeleolu. Oma pulmad tulid kohe meelde. Kui mina pidin takuse parukaga tollases Manhattanis istuma ja siis viidi mind kinnisilmi Auditooriumisse Karl Madise peole. Kui me kempsus kleite käisime vahetamas (sest minule mu kollane kuuekümnendate stiilis kleit ei meeldinud, mul oli vaja ju punast :D) ja kuidas ühel hetkel võttis pool Auditooriumit minu ümber ringi ja laulis Karl Madise eestvõtmisel laulu: "Mu laulud, mis sünnivad hetkest sest, on kuukiired unelmais südamest...". Oeh, olid ajad!
Loodetavasti on noormehel, kelle nimeks oli kuuldavasti Priit, unustamatu pulmapidu ja ohtralt õnne ning hoolimist kogu edasisel teel!
Hääled
Mulle kohe ei sobi sellised ööd nagu möödunud - akna taga sähvis lakkamatu välgunool ning mürin oli lakkamatu. Lisaks rahe, mille kukkumisest tekkinud lärm oli kõrvulukustav.
Tartust tiba eemal lõhkus rahe autode sisse ka auke. Ja asjatundjad teavad, et neid auke ei ole lihtne parandada.
Ja aru ei saa ma oma kolleegidest, kes räägivad, kuidas nad naudivad seda looduse stiihiat. Kuidas üks tormas aianurka oma suitsupakki päästma (Öösel kell kolm!!!) ja oleks lisaks veel vihma ja rahe käes tantsinud ka. Kui vaid keset linna ei oleks elanud.
Mina tõmbasin teki rohkem üle pea ja püüdsin kuidagi ööd mööda saata. Und ei tulnud ennem nagunii.
Ja just üksi kodus olles on vastikud ka iagsugused tuuletõmbusest tekkivad hääled: kolksud, kriginad ja viginad. Praegu just tekkis jälle tunne, nagu keegi oleks korteris. Vastik.
Kass magab aga voodis õiglase und ja ei tee teist nägugi.
Ja Sigrid otsustas täna linna mitte tulla. Tuleb homme. Sest täna saab veel metsa mustikale ja värskelt küüni saanud heinte sees hullata. Järgmine võimalus selleks tekib ju järgmisel suvel!
Aga juba homme on tuba pereliikmeid täis. Ja nagin sumbub nende tegevusest sündivatesse häältesse :)
Tartust tiba eemal lõhkus rahe autode sisse ka auke. Ja asjatundjad teavad, et neid auke ei ole lihtne parandada.
Ja aru ei saa ma oma kolleegidest, kes räägivad, kuidas nad naudivad seda looduse stiihiat. Kuidas üks tormas aianurka oma suitsupakki päästma (Öösel kell kolm!!!) ja oleks lisaks veel vihma ja rahe käes tantsinud ka. Kui vaid keset linna ei oleks elanud.
Mina tõmbasin teki rohkem üle pea ja püüdsin kuidagi ööd mööda saata. Und ei tulnud ennem nagunii.
Ja just üksi kodus olles on vastikud ka iagsugused tuuletõmbusest tekkivad hääled: kolksud, kriginad ja viginad. Praegu just tekkis jälle tunne, nagu keegi oleks korteris. Vastik.
Kass magab aga voodis õiglase und ja ei tee teist nägugi.
Ja Sigrid otsustas täna linna mitte tulla. Tuleb homme. Sest täna saab veel metsa mustikale ja värskelt küüni saanud heinte sees hullata. Järgmine võimalus selleks tekib ju järgmisel suvel!
Aga juba homme on tuba pereliikmeid täis. Ja nagin sumbub nende tegevusest sündivatesse häältesse :)
Maised mured
Eile juhtusin televiisorist nägema saatelõiku ühest Ameerikamaal elavast tüdrukust, kellele naeratas ootamatu õnn. Nimelt kinkisid ettekandjana töötanud tüdrukule ühed head kliendid ootamatu rahasumma, mis võimaldab tal oma unistusi teostada ja õppima asuda.
Imesid juhtub :)
Mina olen viimasel ajal aga üha rohkem unistanud ajast, mil maised majanduslikud mured enam suurt osa igapäevast ei võta. Mil saaksin avada oma tillukese kunstipoekese ühes mõnusas kohas ja nautida oma tegevust kui elustiili. Aga... ilmselt ka mitte väga vana inimesena on tekkimas tunne, et seda ei juhtu kunagi.
Sest igasugused laenud-liisingud on meie elu pärisosa. Ja samas sissetulekud, kuigi rügame mehega ikka ka mitmel rindel, nii väga hoogsalt ei kasva. Me ei kujuta ette sedagi, kuidas inimesed üldse endale näiteks suuremaid elamispindu ostavad! Meie lähiümbrusesse kerkinud mõnusate majade ruutmeetrihinnad on igatahes nii üüratud, et mina olen küll suurema korteri ostu plaani maha matnud. Aeg-ajalt õhtuti unistan ikka.
Aga unistused paraku maisetest muredest üle ei aita.
Imesid juhtub :)
Mina olen viimasel ajal aga üha rohkem unistanud ajast, mil maised majanduslikud mured enam suurt osa igapäevast ei võta. Mil saaksin avada oma tillukese kunstipoekese ühes mõnusas kohas ja nautida oma tegevust kui elustiili. Aga... ilmselt ka mitte väga vana inimesena on tekkimas tunne, et seda ei juhtu kunagi.
Sest igasugused laenud-liisingud on meie elu pärisosa. Ja samas sissetulekud, kuigi rügame mehega ikka ka mitmel rindel, nii väga hoogsalt ei kasva. Me ei kujuta ette sedagi, kuidas inimesed üldse endale näiteks suuremaid elamispindu ostavad! Meie lähiümbrusesse kerkinud mõnusate majade ruutmeetrihinnad on igatahes nii üüratud, et mina olen küll suurema korteri ostu plaani maha matnud. Aeg-ajalt õhtuti unistan ikka.
Aga unistused paraku maisetest muredest üle ei aita.
teisipäev, juuli 17, 2007
Trööst, rõõm ja ootus
Nii - need, kes loodavad sellest sissekandest põrutavaid uudiseid või filosoofilisi arutlusi lugeda - pettugu juba eos. Või ärgu üldse lugegu ja mingu õue hängima. Tänane suvesoe annab end veel ka öö hakul tunda.
Mul oli täna aga selline puhkuseelne, kogu perest puhkava naise päev.
Et puhkus on juba käega katsuda, ei viitsi enam suurt tööd teha. Ausalt tunnistan. Aga kirjutada oleks vaja veel mitu lugu ja veel mitu lugu. Ehk eeloleva kahe päevaga saan lõviosa neist valmis.
Homme tulevad ämm ja äi külla. Mis on kole, sest suviti, kui kogu pere kes-kus, ei pane me kodu korrashoiule väga palju rõhku. Täna olen nüüd koristanud. Kuidas ma ikka nad tolmusesse tuppa lasen :)
Veel jõin ära pudeli õlut. Kusjuures enne seda käitusin nagu tõeline blondiin. Nimelt avastasin külmkapist pudeli, mida asusin hoogsalt lahti koukima. Keerates, nagu viimasel ajal kombeks. Ja siis sain juba tootja peale pahaseks, et jälle praakpudel. Aga oli hoopis täitsa teist sorti õlu. Maitses aga hea.
Siis otsisin netiavarustest muusikat - kaks lapsukest saavad reedel juba kümne aastaseks ning nende juubelikingid on vaja vähemalt esialgselt mussi täis laadida. Eriti Siimu oma, kes saab oma kingi kätte laagris ja seal peab leppima sellega, mis ema on valinud. Aga ma tunnen õnneks oma poja muusikamaitset ka.
Muuhulgas avastasin aga, et Anne Adamsi koduleheküljelt sai tõmmata väärt kõrva hellitavat kraami minusugustele vanainimestele. Tõmbasin ja kuulasin. Ja nüüd ümisen.
Perest on teinekord hea puhata. Aga kaua ma ei oska üksi olla. Õnneks tuleb homme Sigrid koju. Ta saaks tulla ka ülehomme, kuid koduigatsus on juba nii suur. Aga tal veab, sest ema on kokku leppinud naisteõhtu ühes kõrtsis - saab kohe arvukalt arvutis istuda, ilma, et keegi tänitaks ja avaldaks kahtlust, et on juba palju oldud küll. Ta ise seda veel ei tea.
Siimule läheme ülehomme laagrisse sünnipäeva puhul aga külla. Sellel aastal on ta tublim olnud. Eks vanust ja elukogemusi on muidugi ju ka turjale rohkem kogunenud. Eile meenutas ta veel eelmist aastat, mil toakaaslastega ükshaaval ukse taga helistamas ja nutmas sai käidud. Ja koduigatsusest polnd märku.
Täna on hellem päev. Kaks korda on ikka nuttu ka kuulda olnud. Mis minusuguse ema südame muidugi vägagi valutama paneb. Teisalt ma tean, et laager kulub marjaks. Eriti kui see on sellise vahva seltskonnaga, nagu see nende klubi ja selle treenerid on.
Aga eelolev puhkus tuleb väsitav. Igasugu üritusi ja käimisi on planeeritud. Mis on hea, sest üheskoos suvel aega veetes jaksame pimedast ja tüütust talvest läbi närida.
Muide, täna läksid kombainid juba põllule. Ja räägitakse pihlade punamisest. Viimane aeg on oma talvekasukaid tuulutama hakata. Sügis ei ole enam kaugel.
Mul oli täna aga selline puhkuseelne, kogu perest puhkava naise päev.
Et puhkus on juba käega katsuda, ei viitsi enam suurt tööd teha. Ausalt tunnistan. Aga kirjutada oleks vaja veel mitu lugu ja veel mitu lugu. Ehk eeloleva kahe päevaga saan lõviosa neist valmis.
Homme tulevad ämm ja äi külla. Mis on kole, sest suviti, kui kogu pere kes-kus, ei pane me kodu korrashoiule väga palju rõhku. Täna olen nüüd koristanud. Kuidas ma ikka nad tolmusesse tuppa lasen :)
Veel jõin ära pudeli õlut. Kusjuures enne seda käitusin nagu tõeline blondiin. Nimelt avastasin külmkapist pudeli, mida asusin hoogsalt lahti koukima. Keerates, nagu viimasel ajal kombeks. Ja siis sain juba tootja peale pahaseks, et jälle praakpudel. Aga oli hoopis täitsa teist sorti õlu. Maitses aga hea.
Siis otsisin netiavarustest muusikat - kaks lapsukest saavad reedel juba kümne aastaseks ning nende juubelikingid on vaja vähemalt esialgselt mussi täis laadida. Eriti Siimu oma, kes saab oma kingi kätte laagris ja seal peab leppima sellega, mis ema on valinud. Aga ma tunnen õnneks oma poja muusikamaitset ka.
Muuhulgas avastasin aga, et Anne Adamsi koduleheküljelt sai tõmmata väärt kõrva hellitavat kraami minusugustele vanainimestele. Tõmbasin ja kuulasin. Ja nüüd ümisen.
Perest on teinekord hea puhata. Aga kaua ma ei oska üksi olla. Õnneks tuleb homme Sigrid koju. Ta saaks tulla ka ülehomme, kuid koduigatsus on juba nii suur. Aga tal veab, sest ema on kokku leppinud naisteõhtu ühes kõrtsis - saab kohe arvukalt arvutis istuda, ilma, et keegi tänitaks ja avaldaks kahtlust, et on juba palju oldud küll. Ta ise seda veel ei tea.
Siimule läheme ülehomme laagrisse sünnipäeva puhul aga külla. Sellel aastal on ta tublim olnud. Eks vanust ja elukogemusi on muidugi ju ka turjale rohkem kogunenud. Eile meenutas ta veel eelmist aastat, mil toakaaslastega ükshaaval ukse taga helistamas ja nutmas sai käidud. Ja koduigatsusest polnd märku.
Täna on hellem päev. Kaks korda on ikka nuttu ka kuulda olnud. Mis minusuguse ema südame muidugi vägagi valutama paneb. Teisalt ma tean, et laager kulub marjaks. Eriti kui see on sellise vahva seltskonnaga, nagu see nende klubi ja selle treenerid on.
Aga eelolev puhkus tuleb väsitav. Igasugu üritusi ja käimisi on planeeritud. Mis on hea, sest üheskoos suvel aega veetes jaksame pimedast ja tüütust talvest läbi närida.
Muide, täna läksid kombainid juba põllule. Ja räägitakse pihlade punamisest. Viimane aeg on oma talvekasukaid tuulutama hakata. Sügis ei ole enam kaugel.
pühapäev, juuli 15, 2007
neljapäev, juuli 12, 2007
Haugi mälu
Ainult minuga on võimalik see, et otsin veerand tundi meeleheitlikult auto võtmeid ja otsustan siis suures hädas, et võtmed on töö juures laua peal.
Aeg-ajalt jäävad nad kotti ka siis, kui ma autoga tööl ei käi ja siis tõstan ma nad miskipärast kotist laua peale.
Sest kõik olemasolev riietus ja kotid jm staff on läbi mõeldud ja katsutud ning võtmeid sealt mitte leitud.
Ja siis, kui on juba tühistatud kõik kokkusaamised ja käigud, leian võtmed jaki taskust. See jakk, mis mul eile seljas oli, õigel ajal lihtsalt meelde ei tulnud. Mis siis, et see rippus kogu aeg nina all. Keset tuba.
Ja nii juhtub minuga mitu korda nädalas. Oeh.
Aeg-ajalt jäävad nad kotti ka siis, kui ma autoga tööl ei käi ja siis tõstan ma nad miskipärast kotist laua peale.
Sest kõik olemasolev riietus ja kotid jm staff on läbi mõeldud ja katsutud ning võtmeid sealt mitte leitud.
Ja siis, kui on juba tühistatud kõik kokkusaamised ja käigud, leian võtmed jaki taskust. See jakk, mis mul eile seljas oli, õigel ajal lihtsalt meelde ei tulnud. Mis siis, et see rippus kogu aeg nina all. Keset tuba.
Ja nii juhtub minuga mitu korda nädalas. Oeh.
Mõttetöö
Ei jõudnud ma eile kuhugi metsa. Tulin hoopis koju ja magasin miski 16 tundi jutti. Ei tea, mis jama see on, et selline väsimus on koguaeg peal. Või siis tegelikult tean küll. Emotsioonid ju väsitavad. Ja neid pole viimasel ajal mitte vähe olnud.
Aga. Eile enne koju saabumist kohtasin eelmise töökoha direktorit. Kes tegi mulle tööpakkumise. Riigiametisse ja suht korraliku palgaga.
Aga. Kohe samas tekkis mul selle pakkumise kohta tuhat küsimust. Pooled neist esitasin kohe valjuhäälselt ja teised jäid enda sisse.
Ei läinud veerandit tundigi, kui olin otsustanud praeguse töö kasuks. Õigupoolest ma ei tundnud hetkegi, et ma tahan praegu sinna tagasi. Sest praegu on minu tööalane elu küll punktis, millega ma ise olen rahul. Teenistus on üsnagi hea, seltskond super ning vabadust ise teha ja otsustada jagub küllaga. Ja motivatsioon ei ole mind veel maha jätnud. Erinevalt mitmetest eelmistest töökohtadest, kus pärast poolteist aastat töötamist olen ma totaalselt väsinud. Ja mulle sobib erafirma selge hierarhiline juhtimine. See õpetab olema igaüht tema enda liistude juures. Ja vastutama enda tegude eest.
Mis ei tähenda, et ma kunagi sellesse valdkonda tagasi ei ihka. Süda ikka vahel kripeldab küll, sest protsess, kus sa saad pisut katkise inimese aidata säravale rahulolujärjele, on innustav. Praegugi tunnen oma endiseid kliente tänaval kohates rõõmu.
Liiatigi lubasin endale, et järgmine kord samasse auku astudes peaksin vähemalt meeskonda saama endale valida. Aga - praegu ei saa.
Ilmselt ei ole ma valmis veel taas meie riiki esindama. Eelmisest töökohast saadud õppetund oli õpetlik, kuid ka pisut valus. Ennast peab hoidma. Nüüd ma tean :)
Sestap askeldan erialaselt edasi pisikeste projektidega ja üritan magistritöö valmis saada. Ja sisemiselt kasvada. Ja nautida kirjatööd!
Kurb on ainult see, et ma võtsin endale mõtteaega. Ja ühel päeval pean ma oma otsusest teada andma. Ja ma tean, et vähemalt mõned inimesed on minu eitava vastuse üle kurvad. Ja see teeb mind ka kurvaks. Aga ma saan sellest üle. Sest nüüd ma ju tean, et tuleb endale mõelda.
Ja tegelikult ma armastan oma õpitud eriala ja riiki ka. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma praegu olen.
Aga. Eile enne koju saabumist kohtasin eelmise töökoha direktorit. Kes tegi mulle tööpakkumise. Riigiametisse ja suht korraliku palgaga.
Aga. Kohe samas tekkis mul selle pakkumise kohta tuhat küsimust. Pooled neist esitasin kohe valjuhäälselt ja teised jäid enda sisse.
Ei läinud veerandit tundigi, kui olin otsustanud praeguse töö kasuks. Õigupoolest ma ei tundnud hetkegi, et ma tahan praegu sinna tagasi. Sest praegu on minu tööalane elu küll punktis, millega ma ise olen rahul. Teenistus on üsnagi hea, seltskond super ning vabadust ise teha ja otsustada jagub küllaga. Ja motivatsioon ei ole mind veel maha jätnud. Erinevalt mitmetest eelmistest töökohtadest, kus pärast poolteist aastat töötamist olen ma totaalselt väsinud. Ja mulle sobib erafirma selge hierarhiline juhtimine. See õpetab olema igaüht tema enda liistude juures. Ja vastutama enda tegude eest.
Mis ei tähenda, et ma kunagi sellesse valdkonda tagasi ei ihka. Süda ikka vahel kripeldab küll, sest protsess, kus sa saad pisut katkise inimese aidata säravale rahulolujärjele, on innustav. Praegugi tunnen oma endiseid kliente tänaval kohates rõõmu.
Liiatigi lubasin endale, et järgmine kord samasse auku astudes peaksin vähemalt meeskonda saama endale valida. Aga - praegu ei saa.
Ilmselt ei ole ma valmis veel taas meie riiki esindama. Eelmisest töökohast saadud õppetund oli õpetlik, kuid ka pisut valus. Ennast peab hoidma. Nüüd ma tean :)
Sestap askeldan erialaselt edasi pisikeste projektidega ja üritan magistritöö valmis saada. Ja sisemiselt kasvada. Ja nautida kirjatööd!
Kurb on ainult see, et ma võtsin endale mõtteaega. Ja ühel päeval pean ma oma otsusest teada andma. Ja ma tean, et vähemalt mõned inimesed on minu eitava vastuse üle kurvad. Ja see teeb mind ka kurvaks. Aga ma saan sellest üle. Sest nüüd ma ju tean, et tuleb endale mõelda.
Ja tegelikult ma armastan oma õpitud eriala ja riiki ka. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma praegu olen.
kolmapäev, juuli 11, 2007
Peotäis kukeseeni
Eile tekkis vastupandamatu soov korjata oma kätega kukeseeni. Aga jälle vana häda - ei ole siinkandis oma kukeseenemetsa.
Võtsin siis suuna Põlvamaa serva poole, seal olen märganud imelisi metsi ja maid, mis riigile kuulumas. Riigimetsa otsisin ikka seepärast, et ei peaks kurje püsside ja lõukoertega maaomanikke pelgama.
Kõigepealt valisin ühe väikese metsa sisse suunduva tee. Ja kui alguses oli asi selge, siis üsna varsti kadus ka kaardilt näpuga järge ajades selgus ja taas kord eksinud ma olingi. Muide, juba neljandat korda selle suve jooksul ühes ja samas kandis. Iga kord olen eksinud erinevates pisikestes külakestes ja iga kord olen mööda teed sõites Ahja välja jõudnud. Nii seegi kord:)
Lõpuks leisime ühe imelise metsa enne Põlvat. Sambla ja sipelgate seas oli palju-palju mustikaid. Kukeseeni sain kokku umbes peotäie. Aga selle eest milliseid kukeseeni!
Täna kisub vist jälle kuskile metsa. Et saaks korraliku prae.
Oleks vist lihtsam küll supermarketisse minna, kuid see ise metsas käimise võlu ja see tunne pärast seda...
Kui inimene on lapsest saati korilaseks harjutatud, siis ta sellest ikka lihtsalt lahti ei saa. Ja tegelikult on see ju tore!
Võtsin siis suuna Põlvamaa serva poole, seal olen märganud imelisi metsi ja maid, mis riigile kuulumas. Riigimetsa otsisin ikka seepärast, et ei peaks kurje püsside ja lõukoertega maaomanikke pelgama.
Kõigepealt valisin ühe väikese metsa sisse suunduva tee. Ja kui alguses oli asi selge, siis üsna varsti kadus ka kaardilt näpuga järge ajades selgus ja taas kord eksinud ma olingi. Muide, juba neljandat korda selle suve jooksul ühes ja samas kandis. Iga kord olen eksinud erinevates pisikestes külakestes ja iga kord olen mööda teed sõites Ahja välja jõudnud. Nii seegi kord:)
Lõpuks leisime ühe imelise metsa enne Põlvat. Sambla ja sipelgate seas oli palju-palju mustikaid. Kukeseeni sain kokku umbes peotäie. Aga selle eest milliseid kukeseeni!
Täna kisub vist jälle kuskile metsa. Et saaks korraliku prae.
Oleks vist lihtsam küll supermarketisse minna, kuid see ise metsas käimise võlu ja see tunne pärast seda...
Kui inimene on lapsest saati korilaseks harjutatud, siis ta sellest ikka lihtsalt lahti ei saa. Ja tegelikult on see ju tore!
teisipäev, juuli 10, 2007
Vihmavarjufenomen
Jalutasin ennist koos J.-ga mööda Rüütli tänavat ja kekutasin oma uue vihmavarjuga, mille sain tänuks Statistikaameti leibkonnauuringus osalemise eest. Valida anti küll mitmete meenete vahel, kuid valisin vihmavarju puhtalt praktilisest elust lähtuvalt - nimelt purunevad ja kaovad vihmavarjud eelkõige just lastel. Ja mitte vähe. Isegi olen vihmavarje kaotanud.
Ka J., kes enda sõnul peab oma vihmavarju keha külge siduma, et see mõned tunnid hiljemgi ikka alles oleks. Alles kevadel suutis ta ühe vihmavarju teadmata suunas lähetada, kusjuures peolt koduteele asudes võttis ta selle sealt kindlasti kaasa...
Aga, huvitav fenomen seisneb selles, et millegipärast kuuleme pidevalt vihmavarjude kadumisest. Vihmavarjude leidmisest aga üldse mitte.
Mis kadunud vihmavarjudest saab? Lähevad nad Vihmavarjuriiki või kuhugi mujale?
Ka J., kes enda sõnul peab oma vihmavarju keha külge siduma, et see mõned tunnid hiljemgi ikka alles oleks. Alles kevadel suutis ta ühe vihmavarju teadmata suunas lähetada, kusjuures peolt koduteele asudes võttis ta selle sealt kindlasti kaasa...
Aga, huvitav fenomen seisneb selles, et millegipärast kuuleme pidevalt vihmavarjude kadumisest. Vihmavarjude leidmisest aga üldse mitte.
Mis kadunud vihmavarjudest saab? Lähevad nad Vihmavarjuriiki või kuhugi mujale?
esmaspäev, juuli 09, 2007
Pärnune nädalavahetus
Nii, nüüd on siis nädalavahetus seljataga. Need möödusid suvepäevade tähe all. Lahkusime kodust kell 8.35 laupäeva hommikul ja naasime pühapäeval veidi pärast kaheksat õhtul.
Ja kuigi oli vihmane ja mõnel pool Eestis sadas ka hullu moodi, Pärnumaale Varemurrusse (Varemurdu, nagu ütlesid kohalikud sildid) jõudsid vaid üksikud vihmahood. Kokkuvõtteks tegid need kogu olemise mõnusalt tasakaalukaks, muidu olekski vast liiga palav olnud.
Suvepäevade mõnusaim osa oli minu jaoks, nagu juba ka Sisalik kiitis, meisterdamise töötoad. Läksin muidugi pille valmistades nii hoogu (nagu näha juuresolevalt pildilt), et amulette valmistama ei jõudnudki. Selle eest sain valmis isikliku vihmapilli ja tamburiini ning assisteerida lapsi ka nende vihmapillide, kõlakarpide- ja pulkade valmistamise juures. Karjapoisipasuna ja roopilli valmistamisest ma suurt ei mõika ka nüüd, kuid needki pillid on tänu laste ettevõtlikkusele meil kodus olemas.
Oma vihmapilli kinkisin ma, tõsi küll, eile pärastlõunal ühele vahvale kolmeaastasele põngerjale. Nimelt otsustasime üht minu vana sõpra, kes hiljem oli mu abikaasa kursavend, Paikusele vaatama kaeda. Ja see oli tore külaskäik :) Sest selgus, et meiega ühel ajal ülikoolis käinuid on sinna veelgi koondunud ja nii ühise grillpärastlõuna ajal tutvutud sai. Näod olid tuttavad juba ammusest ajast.
Ja Pärnu suvises rannas käisime ka eile esimest korda. Seal oli meie suureks üllatuseks meeldivalt vähe inimesi ja vesi oli NII soe-soe-soe. Mina ei julgenud oma õrna tervislikku olukorda vaagides siiski vette minna, kuid ülejäänud pere nautis kogu olemist täiel rinnal.
Uhke elevandipiltidega tamburiin on mul aga kapi peal ja kindlasti plaanin mõnel lasteüritusel samalaadse meisterdamise töötoa korraldada - lapsed on ju suureks kasvanud ja kombineeritud teatevõistlusest enam suuresti ei vaimustu. Meisterdamine köidab aga ikka ja jälle.
Ja aknatagune karaoke ja mustikad kuskilt teeäärest metsast on ka need, mis nädalavahetusele värvi andsid.
Lisaks hulgaliselt inside joke´i, sest - oh-üllatust! - lapsed on isa eeskujul lõuapoolikuks kasvamas ja nalja sai nende kahe päeva jooksul ikka tünnide kaupa.
reede, juuli 06, 2007
7 fakti
Nii, et 07.07.07 on kohe-kohe saabumas, täidan oma Luizelt saadud soovi.
Seega: kirjuta endast 7 fakti ja anna samasugune kutse edasi 7-le blogijale.
(Üks fakt võiks olla kutse saatjalt ja enda jaoks õigeks kohandatud).
1. Vaatamata näilisele usinusele ja paljude asjade teokstegemisele olen ma tegelikult kohutav laiskvorst ja võiksin päevade kaupa magada. Aga seda saab harva :)
2. Enne sotsiaaltöö magistrantuuri asumist andsin endale lubaduse lõpetada see korralikult kahe aastaga. Täna kirjutasin avalduse akadeemilisele astumiseks - teha on veel magistrieksam ja magistritöö. Siinkohal on minu jaoks oluline lisada, et tegu on 4+2 magistrantuuriga.
3. Mulle meeldivad konkreetsed, asjalikud ja tegusad ja laia silmaringi ning maailmavaatega inimesed. Teinekord isegi siis, kui mina neile ei meeldi. Aga olen kindlalt veendunud, et igalt inimeselt on midagi õppida ja igas inimeses on midagi põnevat. Ja see ei tähenda, et tegusad inimesed teinekord niisama lebotada ei võiks :)
4. Mulle meeldib punane värv. Aga mitte päris puhas punane, vaid tsipake tumedam. Täna näitasin töökaaslane J-le oma uut Humanast ostetut imearmast kotti. Tema kommentaar: "Ma vaatan, et see on punane jah." (Siinkohal tervitused J-le ja Olgale, kellele saunalaval üks minu kiiksudest hiljuti meenus:))
5. Ma ei armasta väga sügava mõttega filme. Küll aga võin hommikust õhtuni vaadata romantilisi komöödiaid ja armsaid draamasid, mis teinekord nii väga hästi ei lõppegi. Eriti meeldib mulle Julia Roberts. Minu koduse filmoteegi TOP 7 on minu jaoks praegu: 1. Palun tantsima (Shall we dance?), 2. Mina olen Sam, 3. Tõlkes kaduma läinud, 4. Heleni kasvatamine, 5. Erin Brokowich, 6. Patch Adams, 7. Bridget Jones. Neid filme võin ma vaadata ikka ja jälle :)
6. Ma ei ole kunagi käinud Viljandi Folgil. Aga ma tahaksin ükskord.
7. Ma nutan palju. Igasugustest tunnetest tulenevalt. Täna näiteks löristasin teleka ees vaadates kokkuvõtvat saadet laulupeost. Kui Tõnis Mägi alustas "Palvet", tuli nutt peale. Sest ma olin ju sealsamas ja laulsin seda kaasa. Kaks korda ju. Kaamera püütud inimeste ilmed olid aga kirjeldamatud. Ja laul ise ka. See oli nuttu väärt :)
Ise annaksin teatepulga edasi Janiquele (kui ta kunagi Portugalist tagasi on ja blogi lugema satub), Tiidule (no palun vabandust et jälle, aga mis teha), Arkole (ma käin salaja Su mõtteid lugemas küll), Olgale (ta polegi juba ammu oma blogisse midagi kirjutanud), Ketlinile (sama märkus, mis Olga puhul, aga küll ma Sulle seda homme suvepäevadel ise ka ütlen), Väikekassile ja Sisalikule
(kui aega ja tahtmist on :)).
Ja et see 7 jutt ikka täielik oleks, siis täna pärastlõunast puhkepausi veetes kuulsin äkki miskit lastevahelist kaklemist - mingi jama 7 viineri pärast, mida tüdruklapse arvates ei oleks tohtinud ühele taldrikule korraga panna?!?! Mis muud, kui kõiges on süüdi 07.07.07.
Seega: kirjuta endast 7 fakti ja anna samasugune kutse edasi 7-le blogijale.
(Üks fakt võiks olla kutse saatjalt ja enda jaoks õigeks kohandatud).
1. Vaatamata näilisele usinusele ja paljude asjade teokstegemisele olen ma tegelikult kohutav laiskvorst ja võiksin päevade kaupa magada. Aga seda saab harva :)
2. Enne sotsiaaltöö magistrantuuri asumist andsin endale lubaduse lõpetada see korralikult kahe aastaga. Täna kirjutasin avalduse akadeemilisele astumiseks - teha on veel magistrieksam ja magistritöö. Siinkohal on minu jaoks oluline lisada, et tegu on 4+2 magistrantuuriga.
3. Mulle meeldivad konkreetsed, asjalikud ja tegusad ja laia silmaringi ning maailmavaatega inimesed. Teinekord isegi siis, kui mina neile ei meeldi. Aga olen kindlalt veendunud, et igalt inimeselt on midagi õppida ja igas inimeses on midagi põnevat. Ja see ei tähenda, et tegusad inimesed teinekord niisama lebotada ei võiks :)
4. Mulle meeldib punane värv. Aga mitte päris puhas punane, vaid tsipake tumedam. Täna näitasin töökaaslane J-le oma uut Humanast ostetut imearmast kotti. Tema kommentaar: "Ma vaatan, et see on punane jah." (Siinkohal tervitused J-le ja Olgale, kellele saunalaval üks minu kiiksudest hiljuti meenus:))
5. Ma ei armasta väga sügava mõttega filme. Küll aga võin hommikust õhtuni vaadata romantilisi komöödiaid ja armsaid draamasid, mis teinekord nii väga hästi ei lõppegi. Eriti meeldib mulle Julia Roberts. Minu koduse filmoteegi TOP 7 on minu jaoks praegu: 1. Palun tantsima (Shall we dance?), 2. Mina olen Sam, 3. Tõlkes kaduma läinud, 4. Heleni kasvatamine, 5. Erin Brokowich, 6. Patch Adams, 7. Bridget Jones. Neid filme võin ma vaadata ikka ja jälle :)
6. Ma ei ole kunagi käinud Viljandi Folgil. Aga ma tahaksin ükskord.
7. Ma nutan palju. Igasugustest tunnetest tulenevalt. Täna näiteks löristasin teleka ees vaadates kokkuvõtvat saadet laulupeost. Kui Tõnis Mägi alustas "Palvet", tuli nutt peale. Sest ma olin ju sealsamas ja laulsin seda kaasa. Kaks korda ju. Kaamera püütud inimeste ilmed olid aga kirjeldamatud. Ja laul ise ka. See oli nuttu väärt :)
Ise annaksin teatepulga edasi Janiquele (kui ta kunagi Portugalist tagasi on ja blogi lugema satub), Tiidule (no palun vabandust et jälle, aga mis teha), Arkole (ma käin salaja Su mõtteid lugemas küll), Olgale (ta polegi juba ammu oma blogisse midagi kirjutanud), Ketlinile (sama märkus, mis Olga puhul, aga küll ma Sulle seda homme suvepäevadel ise ka ütlen), Väikekassile ja Sisalikule
(kui aega ja tahtmist on :)).
Ja et see 7 jutt ikka täielik oleks, siis täna pärastlõunast puhkepausi veetes kuulsin äkki miskit lastevahelist kaklemist - mingi jama 7 viineri pärast, mida tüdruklapse arvates ei oleks tohtinud ühele taldrikule korraga panna?!?! Mis muud, kui kõiges on süüdi 07.07.07.
neljapäev, juuli 05, 2007
Tegemistest
Oeh, vahepealne vaba aeg on kulunud konstantse masenduse peale ja pole üldse tahtnud siia tegemisi üles tähendada. Sest see aeg, mil ma endamisi ei emota, pühendub lastele-kodule või tööle.
Aga et täna tuli mul ilmselt suurest emotamisest ka palavik, vähemalt lubasin endale endaga rahu sõlmida. Sest inimesed harjuvad maailmas ju hullemategi asjadega. Mul on aga nii pea kui käed-jalad otsas ja liiguvad ka. Ja mõistust jagub ka pisut. Ja on tore pere ning sõbrad. Mida muud elult tahta.
Aga mis ma siis vahepeal teinud olen?
Reedel seadsime autorooli taas pealinna poole ning tiirutasin taas ringi linnas, kus ma arvasin mitte kunagi end autot mitte roolivat.
Laupäeval viisin tütrekese laulupeo-melusse ning pojaga suundusin linna. Käisime elus esimest korda Coca-Cola Plazas (mõtleks, meie kinosaal asus neljandal korrusel!!!) Ocean´s 13 vaatamas. Meile see film meeldis!
Siis viis mu poeg mind (õigupoolest tema andis idee, mina viisin, teades vaid suunda) meie meremuuseumi laevastikku vaatama. Kalev, Lembitu ja Suur Tõll said siis oma silmaga nähtud. Lisaks samas asuvad vesilennukiangaarid, mis olid ikka koohutavalt suured!
Siis käisime tillukesi ilmakodanikke (kes vahepeal said endale ka nimed - Mervin ja Mirell) kaemas. Kosuvad teised ikka tublisti ja olid nii nunnud!
Pühapäev möödus aga laulupeo tähe all. On ikka võimas küll, kui NII palju inimesi ühe platsi peale laulma koguneb... Minu lemmikuteks olid mudilaskooride (siis ju ka Sigridi) esitatud Samblalõhnaline laul ning Ta lendab mesipuu poole.
Ja südaööks jõudsime siis sealt koju. Vaat sellised lood.
Kui taevas tervist annab, läheme sel nädalavahetusel Pärnumaale minu töökoha suvepäevadele.
Aga et täna tuli mul ilmselt suurest emotamisest ka palavik, vähemalt lubasin endale endaga rahu sõlmida. Sest inimesed harjuvad maailmas ju hullemategi asjadega. Mul on aga nii pea kui käed-jalad otsas ja liiguvad ka. Ja mõistust jagub ka pisut. Ja on tore pere ning sõbrad. Mida muud elult tahta.
Aga mis ma siis vahepeal teinud olen?
Reedel seadsime autorooli taas pealinna poole ning tiirutasin taas ringi linnas, kus ma arvasin mitte kunagi end autot mitte roolivat.
Laupäeval viisin tütrekese laulupeo-melusse ning pojaga suundusin linna. Käisime elus esimest korda Coca-Cola Plazas (mõtleks, meie kinosaal asus neljandal korrusel!!!) Ocean´s 13 vaatamas. Meile see film meeldis!
Siis viis mu poeg mind (õigupoolest tema andis idee, mina viisin, teades vaid suunda) meie meremuuseumi laevastikku vaatama. Kalev, Lembitu ja Suur Tõll said siis oma silmaga nähtud. Lisaks samas asuvad vesilennukiangaarid, mis olid ikka koohutavalt suured!
Siis käisime tillukesi ilmakodanikke (kes vahepeal said endale ka nimed - Mervin ja Mirell) kaemas. Kosuvad teised ikka tublisti ja olid nii nunnud!
Pühapäev möödus aga laulupeo tähe all. On ikka võimas küll, kui NII palju inimesi ühe platsi peale laulma koguneb... Minu lemmikuteks olid mudilaskooride (siis ju ka Sigridi) esitatud Samblalõhnaline laul ning Ta lendab mesipuu poole.
Ja südaööks jõudsime siis sealt koju. Vaat sellised lood.
Kui taevas tervist annab, läheme sel nädalavahetusel Pärnumaale minu töökoha suvepäevadele.
kolmapäev, juuli 04, 2007
Rõõmustav argihetk
Nii vähe on vaja, et üks päev saaks säravama kiire.
Nimelt on mul kombeks enne auto hooldusesse viimist see ka puhtaks pesta. Läksin täna oma lemmikpesulasse, mille suhtes hakkasid vahepeal tekkima kõhklevad tunded. Aga ennäe, lemmikpesula väärib oma tiitlit, sest lemmikpesija oli tööl!
Head töötegijad on kulda väärt, vahepeal oli selle poisi asemel üks teine, kes oma tööd sugugi mitte nii hingega ei teinud. Aga nüüd sai auto puhtaks ja säravaks. Kuni järgmise korrani.
Nimelt on mul kombeks enne auto hooldusesse viimist see ka puhtaks pesta. Läksin täna oma lemmikpesulasse, mille suhtes hakkasid vahepeal tekkima kõhklevad tunded. Aga ennäe, lemmikpesula väärib oma tiitlit, sest lemmikpesija oli tööl!
Head töötegijad on kulda väärt, vahepeal oli selle poisi asemel üks teine, kes oma tööd sugugi mitte nii hingega ei teinud. Aga nüüd sai auto puhtaks ja säravaks. Kuni järgmise korrani.
esmaspäev, juuli 02, 2007
Pea peal
Olen eelmise nädala lõpul mind tabanud uudise esile kutsutud sokist toibunud ning nüüd on saabunud eitamise faas. Järgmisel nädalal külastatavad eriarstid toovad selgust.
Aga hirm on. Ja segadus. Ja masendus. Ja nutt tuleb aegajalt peale.
Kuigi kuklas on teadmine, et tegelikult olen ma sündinud õnnesärgis. Sest mul on hoolimata ilmnenud hädast kõik hästi ning ettevaatliku (ei mingit unistustki enam kunagi Tartu rattaralli läbi sõita ning ei mingit katsetki enam koos lapsega Tähtvere spordiparki rajatud mäest suuskadel alla tuhiseda...) elu korral on ka edaspidi. Ilmselt.
Aga hirm on. Ja segadus. Ja masendus. Ja nutt tuleb aegajalt peale.
Kuigi kuklas on teadmine, et tegelikult olen ma sündinud õnnesärgis. Sest mul on hoolimata ilmnenud hädast kõik hästi ning ettevaatliku (ei mingit unistustki enam kunagi Tartu rattaralli läbi sõita ning ei mingit katsetki enam koos lapsega Tähtvere spordiparki rajatud mäest suuskadel alla tuhiseda...) elu korral on ka edaspidi. Ilmselt.
Tellimine:
Postitused (Atom)