Eile juhtusin televiisorist nägema saatelõiku ühest Ameerikamaal elavast tüdrukust, kellele naeratas ootamatu õnn. Nimelt kinkisid ettekandjana töötanud tüdrukule ühed head kliendid ootamatu rahasumma, mis võimaldab tal oma unistusi teostada ja õppima asuda.
Imesid juhtub :)
Mina olen viimasel ajal aga üha rohkem unistanud ajast, mil maised majanduslikud mured enam suurt osa igapäevast ei võta. Mil saaksin avada oma tillukese kunstipoekese ühes mõnusas kohas ja nautida oma tegevust kui elustiili. Aga... ilmselt ka mitte väga vana inimesena on tekkimas tunne, et seda ei juhtu kunagi.
Sest igasugused laenud-liisingud on meie elu pärisosa. Ja samas sissetulekud, kuigi rügame mehega ikka ka mitmel rindel, nii väga hoogsalt ei kasva. Me ei kujuta ette sedagi, kuidas inimesed üldse endale näiteks suuremaid elamispindu ostavad! Meie lähiümbrusesse kerkinud mõnusate majade ruutmeetrihinnad on igatahes nii üüratud, et mina olen küll suurema korteri ostu plaani maha matnud. Aeg-ajalt õhtuti unistan ikka.
Aga unistused paraku maisetest muredest üle ei aita.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar