Elukillukesed

* Sellel nädalal on mul olnud kolm korda vajadust postitada tigukiri. Ja riiulis on ainult lumiste kuuskedega ümbrikud.

* Olemine on viimastel päevadel olnud kuidagi niru. Olen palju maganud. Ja pead ja selga valutanud. Ehk saabuvad ka paremad ajad. Kuigi arsti sõnul ootabki ees prouaelu: diivanil puhates ja raamatut lugedes ning tõstes mitte suuremaid asju kui saiapäts. Päris nii ma ei saa, aga end hoidnud olen viimasel ajal küll. Ja hädasid on hulga vähem.

* Ka tuju on viimastel päevadel kahtlane. Kahtlustan tõsist meeleolulangust, ka öise unega on tegelt suht kehvasti. Mis ei ole üldse imekspandav, arvestades möödunud ebameeldivaid uudiseid. Ja mõndasid sündmusi. Püüan aga kõik teha, et asi hulluks ei muutuks. Eelolev nädal annab selleks ka kõik võimalused. Ärge siis pahandage, kui ma üle pika aja ka oma mobiili aegamisi välja lülitan :)

* Kudusin oma viieaastasele vennalapsele kingituseks sokid. Et lõnga jäi üle, otsustasin talle lasteaias käimiseks ühe kotikese ka kududa. Idee on hea, aga viimistlus pole minu kõige tugevam külg. Ehk näeb see pärast kokkuõmblemist koti moodi välja ka :)

* Kaks tillukest maailmakodanikku - Mervin ja Mirell - on saanud lõpuks ometi koju. Mõistagi on nende vanematel sekeldusi ja tegemisi igas ööpäevas mitme jagu. Kuigi ma enda lastega kodusolemist miskipärast väga teravalt ei mäleta :) Ja kõige tähtsam on see, et päikest jaguks kõigi silmadesse ning kasvamist ja kosumist ka. Varsti loodan neid ka nende Rapla koju vaatama minna.

* Eelolev nädal on tihedalt reisimist täis. Esialgselt peaks marsruut kulgema nii: Tartu-Tallinn-Virtsu-Muhumaa(asjaolude kokkulangemisel ka Saaremaa)-Tartu-Põlgaste-Tartu. Mõtlen, et kas peaks vardad ja lõnga ka kotti panema? Pere ainsa autojuhi miinus on see, et pikal teel saab vaid sõita. Mitte et see mulle ei meeldiks.