Mõttetöö

Ei jõudnud ma eile kuhugi metsa. Tulin hoopis koju ja magasin miski 16 tundi jutti. Ei tea, mis jama see on, et selline väsimus on koguaeg peal. Või siis tegelikult tean küll. Emotsioonid ju väsitavad. Ja neid pole viimasel ajal mitte vähe olnud.
Aga. Eile enne koju saabumist kohtasin eelmise töökoha direktorit. Kes tegi mulle tööpakkumise. Riigiametisse ja suht korraliku palgaga.
Aga. Kohe samas tekkis mul selle pakkumise kohta tuhat küsimust. Pooled neist esitasin kohe valjuhäälselt ja teised jäid enda sisse.
Ei läinud veerandit tundigi, kui olin otsustanud praeguse töö kasuks. Õigupoolest ma ei tundnud hetkegi, et ma tahan praegu sinna tagasi. Sest praegu on minu tööalane elu küll punktis, millega ma ise olen rahul. Teenistus on üsnagi hea, seltskond super ning vabadust ise teha ja otsustada jagub küllaga. Ja motivatsioon ei ole mind veel maha jätnud. Erinevalt mitmetest eelmistest töökohtadest, kus pärast poolteist aastat töötamist olen ma totaalselt väsinud. Ja mulle sobib erafirma selge hierarhiline juhtimine. See õpetab olema igaüht tema enda liistude juures. Ja vastutama enda tegude eest.
Mis ei tähenda, et ma kunagi sellesse valdkonda tagasi ei ihka. Süda ikka vahel kripeldab küll, sest protsess, kus sa saad pisut katkise inimese aidata säravale rahulolujärjele, on innustav. Praegugi tunnen oma endiseid kliente tänaval kohates rõõmu.
Liiatigi lubasin endale, et järgmine kord samasse auku astudes peaksin vähemalt meeskonda saama endale valida. Aga - praegu ei saa.
Ilmselt ei ole ma valmis veel taas meie riiki esindama. Eelmisest töökohast saadud õppetund oli õpetlik, kuid ka pisut valus. Ennast peab hoidma. Nüüd ma tean :)
Sestap askeldan erialaselt edasi pisikeste projektidega ja üritan magistritöö valmis saada. Ja sisemiselt kasvada. Ja nautida kirjatööd!
Kurb on ainult see, et ma võtsin endale mõtteaega. Ja ühel päeval pean ma oma otsusest teada andma. Ja ma tean, et vähemalt mõned inimesed on minu eitava vastuse üle kurvad. Ja see teeb mind ka kurvaks. Aga ma saan sellest üle. Sest nüüd ma ju tean, et tuleb endale mõelda.
Ja tegelikult ma armastan oma õpitud eriala ja riiki ka. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma praegu olen.