Trööst, rõõm ja ootus

Nii - need, kes loodavad sellest sissekandest põrutavaid uudiseid või filosoofilisi arutlusi lugeda - pettugu juba eos. Või ärgu üldse lugegu ja mingu õue hängima. Tänane suvesoe annab end veel ka öö hakul tunda.
Mul oli täna aga selline puhkuseelne, kogu perest puhkava naise päev.
Et puhkus on juba käega katsuda, ei viitsi enam suurt tööd teha. Ausalt tunnistan. Aga kirjutada oleks vaja veel mitu lugu ja veel mitu lugu. Ehk eeloleva kahe päevaga saan lõviosa neist valmis.
Homme tulevad ämm ja äi külla. Mis on kole, sest suviti, kui kogu pere kes-kus, ei pane me kodu korrashoiule väga palju rõhku. Täna olen nüüd koristanud. Kuidas ma ikka nad tolmusesse tuppa lasen :)
Veel jõin ära pudeli õlut. Kusjuures enne seda käitusin nagu tõeline blondiin. Nimelt avastasin külmkapist pudeli, mida asusin hoogsalt lahti koukima. Keerates, nagu viimasel ajal kombeks. Ja siis sain juba tootja peale pahaseks, et jälle praakpudel. Aga oli hoopis täitsa teist sorti õlu. Maitses aga hea.
Siis otsisin netiavarustest muusikat - kaks lapsukest saavad reedel juba kümne aastaseks ning nende juubelikingid on vaja vähemalt esialgselt mussi täis laadida. Eriti Siimu oma, kes saab oma kingi kätte laagris ja seal peab leppima sellega, mis ema on valinud. Aga ma tunnen õnneks oma poja muusikamaitset ka.
Muuhulgas avastasin aga, et Anne Adamsi koduleheküljelt sai tõmmata väärt kõrva hellitavat kraami minusugustele vanainimestele. Tõmbasin ja kuulasin. Ja nüüd ümisen.
Perest on teinekord hea puhata. Aga kaua ma ei oska üksi olla. Õnneks tuleb homme Sigrid koju. Ta saaks tulla ka ülehomme, kuid koduigatsus on juba nii suur. Aga tal veab, sest ema on kokku leppinud naisteõhtu ühes kõrtsis - saab kohe arvukalt arvutis istuda, ilma, et keegi tänitaks ja avaldaks kahtlust, et on juba palju oldud küll. Ta ise seda veel ei tea.
Siimule läheme ülehomme laagrisse sünnipäeva puhul aga külla. Sellel aastal on ta tublim olnud. Eks vanust ja elukogemusi on muidugi ju ka turjale rohkem kogunenud. Eile meenutas ta veel eelmist aastat, mil toakaaslastega ükshaaval ukse taga helistamas ja nutmas sai käidud. Ja koduigatsusest polnd märku.
Täna on hellem päev. Kaks korda on ikka nuttu ka kuulda olnud. Mis minusuguse ema südame muidugi vägagi valutama paneb. Teisalt ma tean, et laager kulub marjaks. Eriti kui see on sellise vahva seltskonnaga, nagu see nende klubi ja selle treenerid on.
Aga eelolev puhkus tuleb väsitav. Igasugu üritusi ja käimisi on planeeritud. Mis on hea, sest üheskoos suvel aega veetes jaksame pimedast ja tüütust talvest läbi närida.
Muide, täna läksid kombainid juba põllule. Ja räägitakse pihlade punamisest. Viimane aeg on oma talvekasukaid tuulutama hakata. Sügis ei ole enam kaugel.