Peotäis kukeseeni

Eile tekkis vastupandamatu soov korjata oma kätega kukeseeni. Aga jälle vana häda - ei ole siinkandis oma kukeseenemetsa.
Võtsin siis suuna Põlvamaa serva poole, seal olen märganud imelisi metsi ja maid, mis riigile kuulumas. Riigimetsa otsisin ikka seepärast, et ei peaks kurje püsside ja lõukoertega maaomanikke pelgama.
Kõigepealt valisin ühe väikese metsa sisse suunduva tee. Ja kui alguses oli asi selge, siis üsna varsti kadus ka kaardilt näpuga järge ajades selgus ja taas kord eksinud ma olingi. Muide, juba neljandat korda selle suve jooksul ühes ja samas kandis. Iga kord olen eksinud erinevates pisikestes külakestes ja iga kord olen mööda teed sõites Ahja välja jõudnud. Nii seegi kord:)
Lõpuks leisime ühe imelise metsa enne Põlvat. Sambla ja sipelgate seas oli palju-palju mustikaid. Kukeseeni sain kokku umbes peotäie. Aga selle eest milliseid kukeseeni!
Täna kisub vist jälle kuskile metsa. Et saaks korraliku prae.
Oleks vist lihtsam küll supermarketisse minna, kuid see ise metsas käimise võlu ja see tunne pärast seda...
Kui inimene on lapsest saati korilaseks harjutatud, siis ta sellest ikka lihtsalt lahti ei saa. Ja tegelikult on see ju tore!