Täna õhtul hakkas Tartu kohale kerkima suhteliselt sinine vihmapilv. Aga vastupidiselt enamikele kordadele täna see mind ei heidutanud, sest vihma on väga vaja. Tegin hoopis pisikeses vihmasabinas ühe tiiru oma armsas Karlovas ning selle lõpetuseks käisin ka "Ilusate asjade poes" nagu minu lapsed Mikkeli galeriid väiksena kutsusid. Meie tiirud viisid sellest tihti mööda ja siis me imetlesime alati aknal rippuvaid vitraaže.
Ka täna ei saanud ma neilt pilku ja üldse on seal väga mõnus keraamika- ja klaasikunsti valik. Pluss mõned ehted. Aga täna köitis mu pilku hoopis rauast sepistatud roos. Imetlesin teda kohe tükk aega.
Homme näeb aga ilusat Eestimaad, sest ees ootab kiire käik Räpinasse. Omades juba pea kaheaastast pidevat autojuhistaaži (loe: olles ise pidevalt autojuht) oskan ma vägagi nautida neid hetki, kui ma saan lihtsalt aknast välja vaadata või ka esiaknast sissetungiva päikese paistel lihtsalt silmad kinni panna ja mõnuleda.
Tänane olemine on aga ka väga sombune. Vahel tundub, et asjad on nii hullud, et enam hullemaks minna ei saa. (Kuigi tegelikult, alati vist saab). Ja see kõik on kestnud juba mitmeid päevi ja minul on tunne, et ma ei jaksa enam. Täna tuli isegi nutt peale. Sest mida muud saakski, kui sa ise püüad, püüad olla hea ja hoolitsev, aga vastu põrkub vaid ükskõiksus. Mina vist ei jaksa enam.
Minu pidžaamateooria kohaselt võiks ehk juba oodata ka rõõmsamaid aegu. Ma loodan, et need tulevad pea, sest minusuguse hell hing saab sellise sombususega elades vaid sügava haava.
Praegu tahaks aga kedagi kallistada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar