Oma segases peas mõtlen ma oma tasase loomuga viimastel päevadel igasuguseid kentsakaid asju. Mõtted said toitu ja teise varjundigi Valgeseeliku blogi lugedes.
Tsiteerin sissekannet: "...autoritruudust on võrreldud abielutruudusega. Et kas see on hea, kui oled palju aastaid abielus ja ühele naisele (mehele) truu - kas see rikastab Su elu või teeb vaesemaks??? Samuti on autoritruudusega - kas järgid täpselt autori teksti ja visiooni, saades igava tulemuse, või lased improvisatsioonil ja uudsusel valitseda, saades hoopis uue ja põneva lavastuse.
/...../
Kas truudus on igav või on see just inspireeriv ja täiuse poole püüdlemine?"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Truudus on loomulik.
Ma ei saa aru eeldusest, et mehe/naise petmine rikastaks kuidagi abielu. Pigem jätab see suure augu omavahelisse lähedussuhtesse, mida pole võimalik enam endiseks lappida. Kaob usaldus, petetul tekib usalduskriis, hirm ja viha. Ainult egoist mõtleb abielu petmisest kui rikastavast vahendist. Toimivas paarissuhtes leitakse elevust ja sära ellu ühiselt, mitte üksteisest sõltumatult.
Aga ma ei võrdleks autoritruudust abielutruudusega :)
Näed, sa oled ka päev otsa mõelnud :)
Mina olen vahest mõelnud, et mõned asjad on loomulikud. Samas on nii palju asju, mis räägivad selle loomulikkuse vastu. Kuid küllap on see märk sellest, et tõeliselt ja lõpuni toimivaid abielusuhteid jääb vähemaks. (Kui ma vaatan ringi oma tuttavate seas. Mina olen seni käinud seda "loomulikku" rada, kuid minu sisemus on kuidagi hell).
Või siis on inimesed väga head näitlejad. Mina ei ole :(
Ma rohkem mõtlesin päeval selle peale, et teemapüstitus oli pigem autoritruuduse kohta, aga mina võtsin rohkem abielutruuduse kohta sõna.
Mind lihtsalt ärritab enesekeskne lähenemine truudusele.
Postita kommentaar