Üks kord aastas

Ma räägin teile, et kevad tuleb ainult üks kord aastas!
Ja tegelikult, kui paar mu sõpra sellele osutasid, muutun ma üks kord aastas ka selliseks, nagu paar postitust tagasi kirjeldasin.
Igatahes on minu rind suurest tärkamisest, paisumisest ja päikesepaistest rõõmsamalt tuksumas :) Ja muidugi tahan ma seda kõike kellegagi jagada!
Täna käisin selle nautimiseks pika tiiru linnapeal, võttes korraga ka erinevad asjatoimetused käsile. Ja see oli üks väärt ring!
Lisaks kraapisin oma aknaaluselt lillepeenralt sinna sügisel jäänud sodi ja mida ma märkasin - minu viieaastapikkune töö on vilja kandnud!
Oi kuidas ma olen seda mulda vahetanud, kaevanud nii ja naapidi ja teinud igasuguseid trikke - peenar, mis on ikka õhtupäikese paitada ja siiski ikkagi maja ja puude varjus, tahab elada oma elu. Sammaldunut ja niisket.
Aga - viis aastat olen peenrasse poetanud sibullilli ja peale sinikellukeste, mis on loomult juba siuksed sitked, pole ükski neist õisi näidanud. Aga täna leidsin lehtede varjust üksildase märtsikellukese. See oli niii tore!
Mässan igatahes selle peenraga nüüd edasi. Mõned õied igal aastal ikka välja pingutan.

Ja kui poleks käes seda kordumatut korda aastas, oleksin ma muidu üsnagi murelik. Mitmed mured, mida ma ilmselt kellegagi jagada ei saa, muserdavad. Ja ma ei tea, kuidas neist jagu saada. Ilmselt lihtsalt aeg annab arutust. Seni olen erakordselt vastuvõtlik hellale ja heale ilmale. Ja inimestele.