Murdunud süda

Viimasel ajal on keerulised ajad. Selle tõestuseks kasvõi see, et üha rohkem sirutan ma käe Alliksaare luule järele, üks tekstiilköites minivariant on kolinud juba mu kottigi.
Ja täna, veidral põhjusel, avades "Päikesepillajad" esimesest ettejuhtuvast kohast ning lugedes seal olnud ridu, käis mu südames krõks. Selline konkreetne.

Öö loob mulje asjade näo lõppematusest.
Katta on kergem kui avada.
Uidata on uljam kui uinuda.
Vabadus on väärtuslikum igast tavast.
Südamehaavad ei saa olla sügavad.
Muidu lakkaks süda löömast.

Ja et minu murdunud süda löömast ei lakkaks, ronisin kohe msni hääde sõpradega suhtlema...

Aga midagi hullu on lahti küll.