Mäletades ühte hetke

Kui saaks hoida hetki, siis hoiaks ma kindlasti seda, kus hommikune päikesekiir tungis kardinate vahelt sisse, mööda tuba uitas kurblik ohe ning vaid tund aega maganud hääl ütles lause, millest piisab väga paljude asjade kokkuvõtmiseks ja mida enamasti lõpetama ei pea.

"Sõbrad teiega on hea..."

Aga ma ei saa seda hetke hoida. Ja ehk ongi parem, sest nii saavad uued hetked võimaluse.


Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, mis võib tuua minut uus.
Ma ei tea, homme maale või vette
võib meid viia juhuslik tuul.

Ma ei tea, mis võib olla käänu taga.
Ma ei tea, mis on seal, kus pole meid.
Ma ei tea, kes meist täna öösel magab,
kui on ootamas tuhandeid teid.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on praegune hetk.
Kui on kuiv, siis tolm tõuseb õhku
ja kui on märg, siis pritsib vett.

Aga tean, mis värvi on õhtu
ja mis värvi on täna su juus.
Ja ma tean, et hingame õhku,
kus iga me hetk me jaoks on uus.

Ma ei tea sulle öelda kõike ette.
Ma ei tea, kuhu poole olen teel.
Ma ei tea, kas me seda hilist retke
ka homme jääme mäletama veel.
(J.Tätte)