Üks poissmeeste õhtu

Nii, eile koos endiste töökaaslastega väljas istudes astus meie laua juurde äkki noormees, kelle valgel T-särgil olev tekst teatas tema vaba olemisest.
Ja kui ta hakkas meid ära rääkima, et tal oleks vaja kolme naisterahvast, kellele keset Raekoja platsi laulda, tekkis kahtlus, et tegu on poissmeheõhtuga. Nii oligi.
Ega me väga kergelt tema saagiks tormanud. Ta ikka selgitas, miks talle meeldiks, kui meie läheksime. (Et ükshaaval on kolme keeruline kokku saada ja kuidas sa ikka võõrale mehele selgitad, et ma käin su naisega nüüd ära :))
Minu süütu lause peale, et meil veel arved maksmata, me ei saa kohe tormata, tormas viimaseid õhtuid vaba noormees leti juurde ja maksis ise meie arved. Siis ei saanud me ju enam ära öelda.
Purskkaevu läheduses ootas noormeest aga terve suur kamp sõpru ja ilmselt pulmaisa. Ja siis ta lauliski meile ühel põlvel istudes venekeelset lembelaulu "Ja tebja ljubljuuu...". Esimese laulu hääletasime maha, siis toetasid teda sõbrad. See oli märksa kobedam. Ja siis lugesime katse sooritatuks, kuid enne poissmeheõhtult pääsemist saime tänuks veel peatselt abielumehelt musi.
Elu nagu filmis, ma ütlen. Ja enne meid oli noormees pidanud laulma viiele naisele :D

Aga see kokkusattumus tekitas sellise laheda meeleolu. Oma pulmad tulid kohe meelde. Kui mina pidin takuse parukaga tollases Manhattanis istuma ja siis viidi mind kinnisilmi Auditooriumisse Karl Madise peole. Kui me kempsus kleite käisime vahetamas (sest minule mu kollane kuuekümnendate stiilis kleit ei meeldinud, mul oli vaja ju punast :D) ja kuidas ühel hetkel võttis pool Auditooriumit minu ümber ringi ja laulis Karl Madise eestvõtmisel laulu: "Mu laulud, mis sünnivad hetkest sest, on kuukiired unelmais südamest...". Oeh, olid ajad!

Loodetavasti on noormehel, kelle nimeks oli kuuldavasti Priit, unustamatu pulmapidu ja ohtralt õnne ning hoolimist kogu edasisel teel!