Laupäeval oli rahvast Otepääl muidugi palju, peaaegu terve tee õnnestus mul tasakaalukalt 70 km/h tunnis sõites mitmekilomeetilise rivi eesotsas sõita. Aga kohale jõudsid seevastu kõik tervelt ja murdmaasuusatamisest said emotsioone ka. Pidulikkus algas juba väravas, kus jagati lippe ja klõbisteid ja sokolaadi ja teed ja võibolla veel midagigi.
Pühapäevahommik oli seevastu alguses nagu selline õnnetu teise päeva hommik - inimesi oli vähe ja keegi midagi ei jaganud ja kõik oli kuidagi vaoshoitum. See kõik läks aga varsti üle, sest emotsioone oli pühapäeval vast rohkemgi, sest sprint on iseenesest ju oluliselt kiirem ja kirglikum ala. Eks ma isegi karjusin oma hääle veidi valusaks ja ühekorra, kui meie mees koos norrakaga kukerpalli viskas, ikka ropendasin ka kõva häälega. Selline võimalus läks käest!
Ja Siim, kes samuti oli üritusel esimest korda, oli sellest nii suures vaimustuses, et ma ei imesta, kui ta oma märkmikusse on juba järgmiste aastate kohtagi midagi kirja pannud. Kindel plaan sinna edaspidigi minna tekkis temalgi. Ja küll me teisedki kampa lööme, sest I. on seal käinud ju juba aastaid.
Ja kui ma loteriiga raha võidan, lähen ka kuskile kaugemale suusavõistlusi kaema. Emotsioon on seda väärt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar