Täna tundsin ma vist esimest korda elus, mida tähendab magamata öö. Selline, kus sa lihtsalt und oodates vähkred voodis ja magama jääda ei saa. Kusjuures üldiselt on mul ju hea ja sügav uni, võiksin näiteks vabalt mingitel magamise meistrivõistlustel osaleda.
Aga. Loodusjõudude vastu ei saa. Hirmus oli kuulata akna taga keerutavat tuult ja tema pilli järgi tantsivaid puid. Aknaplekid kolisesid neile oma kumedat rütmi.
Ja toaski ei saanud ju sellise möllu peale vaikseks jääda - uksed, va sindrinahad, tahtsid taustaks nagiseda.
Kokku oli see tasase öö kohta aga nii suur müra, et mina magada ei saanud. Kuulatasin vaid neid pisut hirmutavaid hääli. Väsimus oli aga suur, isegi mõtted ei käinud peas ringi. Nelja paiku tõusin isegi oma sooja teki alt üles ja kontrollisin, ega lapsed kassi sisse-välja lastes pole aknaid lahti unustanud. Ei olnud.
Seega sai täna öösel kinnitust üks minu hirme. Nimelt hirm mõnede ettearvamatute loodusjõudude ees.
Lisaks suurele tuulele ei meeldi mulle äike.
Mäletan senini ühte augustikuud, mil olin maal. Siis oli õhus erakordselt palju äikeseid. Üks koledam kui teine - minu kodukandis on palju kohti, mis piksele meeldivad ja sestap ta seal ringi kondab.
Suutsin end lõpuks öödeks lülitada autopiloodi peale - nii kui kõuekõminat lähenemas kuulsin, voodist tõusin ja vajalikud toimingud sooritasin (uksed-aknad kinni, elekter välja, antenn ka - mõnel pool räägitakse, et see pole vajalik, kuid meie teeme seda harjumusest ikka).
Ühel sellisel ööl käis ka meie majas kohutav plaks. Ja elamine oli väävlihaisu täis. Jooksime tiiru ümber maja ja ronisime pööningulegi - kahjustusi ei tuvastanud. Aga hirmus oli ikkagi.
Ja siis on telkida väga hirmus, kui äike peaks tulema. Ja telgis on hirmus magada, kui õues on suur tuul. Ükskord Vormsil, kadakate vahel, tundus telgis magades, et õues on burgaa. Tegelikult oli keskmisest veidi tuulisem ilm.
Aga hoolimata sellest elaksin ma suurema osa aastast kuskil looduses. Seal, kus lõhnab mändide ja sambla järele. Ja hommikuse päikesetõusu ja kastepiiskade järele. Seal saab ju paljajalu ringi tatsata ja lihtsalt olla :)
Täna rääkisin oma öisest murest ka sõpradele.
Üks arvas, et ma peaksin kooli tööle minema. Et siis on öine sügav uni garanteeritud. Mina teda muidugi ei usu.
Teine arvas, et mulle tuleks shokiteraapiat teha. Et mind tuleks tema kodulähedasse metsatukka ööseks puu külge kinni siduda ja sinna silmad kinni üksi jätta. Et siis ma alles tunneksin, mida tähendab hirmus. Tõsi, oma fantaasialennu lõpuks tunnistas ta, et see on liialt ohtlik. On vist küll.
Täna peaks aga parem öö tulema. Vist. Kuigi - proovisin juba uinuda, kuid miskipärast ei saanud. Üle väsinud?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar