Enigma

Tänane kontsert vääris oma nime.
See oli nii paljutahuline ja mõtlemapanev. Ja ma pean ütlema, et helilooja nimega Edward Elgar, on täitsa kuulamist väärt. Mina, kellel muusikalist tausta väga pikki aastaid välja käia ei ole, hakkasin sellest mehest kohe täitsa pidama.
Aga - tegu oli ju ka tähtsa üritusega. Nimelt toimus Tõnu Kõrvitsa heliteose "Tuulde lauldud" maailma esiettekanne. Ma pean ütlema, et kuigi ma päris kindlasti pean rohkem mittekaasaegsest sümfooniast, oli Kõrvits kirjutanud äärmiselt põneva loo. Ta oli suutnud tuule kõik hääled kontserdisaali tuua - nii sahinat kui hirmuäratavat tormi. Enamasti jättis tuul selle teose järgi siiski meeldiva mulje. Lausa kohe ei usukski, et ta vahepeal nii palju pahandust teha suudab.
Maailma esiettekannet oleksin ma muidugi kuidagi teistmoodi ette kujutanud. Oleks oodanud lillekuhilaid ja kõnesid... Seda aga ei olnud. Hea, et heliloojagi tagasihoidlikul moel publikule kummardamas käis.

Kuid nalja sai kontserdil ka.
Nimelt nägin ma esimest korda seda, kuidas viiuldaja on oma pilliga hädas. Ma ei tea pillide hingeelust väga palju, kuid kunagi varem pole ma näinud seda, kuidas solist keset esinemist paaniliselt oma pilli häälestab. Korraks kerkis minus isegi paanikaosakond esile! Õnneks sai ta aga hakkama, kuigi viiulit pidi ta häälestama igal vahepausikesel.
Ja siis oli orkestris üks naljakas metsasarvemees, kes ka oma pilli pidi taltsutama. Nimelt võttis ta ikka päris palju kordi oma pilli küljest erinevaid juppe ja üritas nendest midagi välja raputada. Tahaks kohe teada, et millega ta seal nii hädas oli! Ja seda nii enne kui pärast vaheaega!
Aga esimene viiul on end juba päris mitu head aastat parandanud. Valgete sokkide asemel kannab ta nüüd musti. See sobib paremini. :)