Tänane hommik algas kiirustamisega. Ja nagu ikka sellistel hommikutel, lipsas poja eest ka buss minema, millega ta trenni pidi jõudma.
Et aga pakane enam ei näpistanud - akna taga näitas vaid tühised 14 kraadi - poetasin suust, et läheks jala - Karlovast Lauluväljaku kanti siis. Ja ennäe, Siim, keda viimasel ajal olen hakanud mguavaks ja laisaks pidama, jäi rõõmuga nõusse.
Ja hakkasimegi minema. Sellise tempoka sammuga, sest õigeks ajaks oli ju vaja kohale jõuda.
Vahepeal ajasime palju juttu, nautisime lumevihma (see õrn lumi, mille tuul puude otsast maha puhub, kui oksad enam seda kanda ei jõua) ja rõõmustasime niisama.
Ja see kõik oli nii mõnus, et otsustasime hakata peaaegu alati seda tegema. Kolm korda nädalas siis. On mõlema tervisele kasulik ja hea tuju saab lisaks ju veel ka.
Aga muidugi leppisime ka selle kokku, et kui ikka vastikut vihma sajab või väga külm on, siis läheb laps ikka bussiga ja mina teises suunas tööle.
Täiesti kindel on aga see, et kes hommikuti jala käib, see asjatult ei longi!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar