Kastanid ja maailma parimad kindad

Elu õpetab ikka iga päev.
Oma kolmekümneaastase elukogemuse juures polnud ma kuni eelmise aasta viimase päevani proovinud mitte ühtegi kastanit.
Tartu kaubandusvõrgus lastele eakohast shampust (ma tean küll, et see esimene on üks teine täht, aga blogi ei lase seda kirja panna, salvestab sissekande tähe tegemise asemel hoopis ära...) otsides sattusin Hyperrimi puuviljariiulis kastanite peale ja spontaanse inimesena otsustasin kohe, et teen neid näärilauale söögiks.
Koju jõudes urgitsesime ühe kastani koore seest välja - oli hea küll. Aga minu ajukäärude vahele oli talletunud teave, et eriti head on kastanid röstitult ja et kõige paremini maitsevad need sütel röstituina. Ja et kastanid on valmis siis, kui nad koore seest lahti löövad.
Et süsi polnud võtta, panin need hoopis oma elektriahju. Mõne aja pärast neid kaema minnes oli pann täitsa niiske. Śegasin neid ja toppisin tagasi. Nii veel ükskord.
Umbes paarikümne minuti pärast hakkasid kastanid aga ahjus lõhkema. Eestlase aruga otsustasin, et ehk see ongi koore seest lahti löömine.
Tõstsin panni kapiservale - ja kastanid lõhkesid edasi!!! Paanikaosakond, eksole! Lisaks oli kööginurk peenikest pläga täis. Ründasin käterätiga panni ja tõstsin kastanid põrandale jahtuma. Haavata keegi õnneks ei saanud... :)
Usutavasti proovin neid mõne aja pärast aga taas teha (kõik kogemused ja soovitused on teretulnud), sest maitsvad olid nad küll.
Eile aga - kullakallis jõulumees oli sokutanud mulle ühe paki sisse imelised roosad fliiskindad autosse kasutamiseks! Kust see jõuluvana küll teab, mis on lastele hea:) - nimelt olen ma viimasel ajal käinud käsi külmetades mööda linna, sest ühed kindad mul on - need ununevad aga pärast aknakraapimist ikka autosse... Eile päevalgi kirusin end ja valmistusin juba poodi kindaid ostma minema, kuid juhuslik kohtumine E.-ga peletas need mõtted. Ja nüüd ongi mul head kindad ja käed loodetavasti edaspidi soojad!