Elu laste meeltes

Lahe on see, et igapäevaelu sunnib lapsi ikka ja jälle küsimusi esitama, ka tungib see mis kole nende omavahelistesse mängudesse.
Eile vaatasid nad koos isaga miskit filmi kosmonautidest ja siis esines üks neist mõttekäiguga: "Aga kui kosmonaut peaks kaaluta olekus oksendama, siis jääb see okse ju ka õhku hõljuma..." Teine vastas kohe rõõmsalt, et mõtle, ta võib ju midagi hullemat ka teha. Ja nalja kui palju.

Täna mängisid nad keskaega, kus oli parasjagu käsil valitseja valimine. Kumbki esines mulle oma paberile hoolikalt kirja pandud kõnega:

Siim: Meie elu on halb, olen seda omal nahal kogenud. Kui mind valite, siis luban teile, et ma kogun vähem makse, et te hakkate saama raha. Ma luban teile paremat elu.

Sigrid: Mina luban, et minu valitsemisajal on parem elu, on parem palk, on rikkam riik ja tööta ei ole keegi, kes tööl tahaks käja. Meie elu on halb ja ma luban seda parandada. (Kirjaviis muutmata)

I. arvas muidugi, et lapsed on teatava kolepoliitiku mõju alla langenud, kes tegeleb puhta populismiga - tema jutt jääb meelde ka neile, kes sellest suurt ei mõika.

Aga - üleeile oli Sigrid suurpäev. Koos isaga külastasid nad ühte kosmeetikasalongi ja nüüd ilutsevad tema ilusates kõrvades punased kõrvarõngad. :)
________________
Update:
õhtul leidsin ühelt paberilt veel reklaamikillu, autoriks Sigrid:
Kolemutantjänesed on tüütud, sellepärast ära ela enam maamajas, võta kodulaenu Drackonpangast.