Kolin

Erinevatel põhjustel kolin oma harvad jutud ja mõtted ära.
Kuna ma olen täiesti algaja ja tegelikult ei viitsi palju arvuti taga ka nikerdada, siis kogu blogi ilmselt ümber ei koli. Aga minu uued heietused leiab edaspidi siit.

Vanarahvas teab...

... et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased.

Kuid et nagu sellest veel vähe oleks - ilmselt ongi täna mingi eriline karmavõla tasumise päev.
Õigupoolest algas kõik juba eile. Ja päädis täna õhtul pisaratega.
Nii halvasti pole ma end oma praeguse töökarjääri jooksul veel tundnud. Ja tegelikult ei saanud ka probleem lahendatud. See on endiselt õhus.

Pärast tõelist zen-nädalavahetust on see kontrast eriti karm. Õnneks ma tean, et mul on "minu inimesed". Küll see mind jälle välja tõmbab.

Juba homme.

Liiga palju pisaraid?

Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.

Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.

Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.

Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.

Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.

P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!

Õrnade hetkede üminad

... Minu laul, minu lein, minu kastene hein, minu maa, minu muld, minu leidmata kuld
Minu valu, minu lumi ja talv, minu õnn ja mu rõõm, jaanitulede lõõm...

Elu on armastus - isegi kui see tunne hiljem kohale jõuab :)

Otsisin nüüd arvutist üles ka käsikirja Karl Karlepist - leidsin ta samuti vaid toimetamata variandina ning lausa ilma pealkirjata. Tuleb vist keldrist 2009. aasta jaanuari "Tarkade klubi" välja kaevata... Igatahes head lugemist ja meenutamist - K.K. on mees, kellega seonduvalt on ilmselt igal eripedagoogil mingi emotsioon. Ka minul :) Sellest ka postituse pealkiri :)


„Mille alusel kuuluvad ühte rühma siga, koer, inimene ja karu?“ esitab Karl Karlep küsimuse ja lisab kohe, et imetaja on vale vastus, sest siis oleks selles nimistus ka jänes.

Õige vastus on see, et siga, koer, inimene ja karu on kõigesööjad. Nii lastele tihti koolis ka öeldakse, kuid seejuures jäetakse selgitamata, mida nad täpselt söövad.
„Lause, millest laps aru ei saa, ei anna tema teadmistele midagi juurde,“ viitab puudujääkidele Eesti koolide töös Eesti eripedagoogika üks rajajaid Karl Karlep (70).

Kumb võidab – kas loodus või õpetaja tegevus?

Justnimelt puudujääkidele, sest laste õpikute tekstid kipuvad olema sisult keerulised. Laps peaks lugema aga asjadest, mida ta on ise läbi elanud, näinud ja tajunud.
Ei kahtle ju keegi, et kõnel on lapse arengus oluline roll, kuid see ei saa eksisteerida ilma kogemusliku baasita. „On tehtud kindlaks, et omadussõnu kasutavad inimesed palju rohkem siis, kui nad oskavad üht või teist tunnust märgata. Vaimse alaarenguga lapsed kasutavad omadussõnu sestap vähem, sest nende taju ja kujutised on hägusad,“ räägib Karlep.
Vaimse alaarenguga lapsed on mehele pakkunud huvi sestsaati, kui ta üle neljakümne aasta tagasi neid õpetama hakkas. Tollal õnnestus mehel lastega hea klapp saada, kuid õpetada sai ta neid vaid kaks kuud – sõjaväeteenistus nõudis oma.
„Mäletan, et oli selline kerge lumega päev ning lapsed olid rahutuvõitu. Mõtlesime, et võtame nad söögivahetunniks paljajalu, et siis nad ei hakka õue mulle järele jooksma,“ meenutab mees.
Kui lapsed oma õpetajat aga lahkumas nägid, murdsid nad Karlepi sõnul koolimajast sõna otseses mõttes välja ja üle 70 lapse jooksis sõjaväkke suunduva noormehe autole järele.
„Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kes nad küll sellised on,“ lausub mees.
Hiljem on teda läbi aastate köitnud küsimus, kas peale jääb looduse „aps“ või haritud õpetaja tegevus.
Ja siin hakkabki Karlepis rääkima teadlane, kes aastatega on omandanud teadmise, et harilik õpetus ja kasvatus abikooli õpilasele ei sobi. „Ühiskonna suhtumine on tihti, et neid tuleks õpetada vähem ja aeglaselt. Ainult see on aga vale, lisaks tuleb ka sisuliselt ja metoodiliselt teisiti õpetada,“ tähendab ta.
Muidugi sõltub see olukorrast ja õpetaja võimetest, kuid suure tõenäosusega jääb ka abikooli lapsi õigesti õpetades peale just õpetaja.

Õppekavade looja

Pedagoogikakorüfee räägib murelikult sellest, et praegu rõhutatakse suurt integratsioonivajadust – ka abikooli õpilane peab saama õppida kodu lähedal. „Idee on hea, aga tegelikkuses on praegune integratsioon paljudel juhtudel kahjulik,“ püüab ta ikka ja jälle ka ametnikele selgeks teha.
Ta toob näite, et kui tavalisel lapsel kujuneb sisekõne välja umbes viie aastaselt, siis abikooli õpilane peab endale ütlema veel kolmandas klassiski: „Nüüd hakkan kirjutama.“ Ja alles siis asub seda tegema.
Nimelt hakkab lisaks mälule viieaastasel lapsel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” räägib Karlep. “Ajapikku häälega rääkimine väheneb, kuni lõpuks muutub sisemiseks kõneks.” Sellest ei tea õpetajad piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt vajalikku õpet. Ning nii võib teadmatusest last õpetades talle pigem karuteene osutada.
Ning puudulik, arengutasemele mittevastav õpe algklassides on sageli õpiraskuste tekkimise põhjuseks, millest tulenevad omakorda käitumisprobleemid. Ning abikooli jõuab laps ikka, kuid alles kuuendas-seitsmendas klassis. „Siis on tal aga baasteadmised kujundamata ning temaga on koolis päris raske,“ nendib Karlep.
Vaimse alaarenguga laste kooliharidus on Karlepile eriliselt südamelähedane. Omal ajal Moskva Ülikoolist naastes sai just temast koos Vladimir Vääraneni, Eha Vihma ning mitmete õpilastega see, kes töötas välja õppekavad ning ka õppematerjalid Eesti abikoolidele.
Karlep on olnud koguni kahe abikooli aabitsa loomise juures ning hiljem kirjutanud kolm kõnetegevust ning emakeele abiõpet käsitlevat raamatut, mis on kõrgkoolides kasutusel õppematerjalidena.
Kumba on raskem kirjutada, kas aabitsat või kõrgkooliõpikut?
„Kas lihtsam on suurt puud saagida või võsa raiuda?“ küsib Karlep seepeale vastu.
Ta on tihti kohanud arvamust, et õpiku kirjutamine on käkitegu. Tegelikkuses pole see aga sugugi nii – mida nooremale lapsele seda kirjutada, seda täpsemalt peab teadma, et sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest.

Kirglik psühholingvistika huviline

„Eestis on ka aabitsate loomisel püütud eri maade metoodikaid üle võtta. Tegelikkuses seda teha ei saa, sest eesti keel oma vältesüsteemiga on vägagi iseäralik,“ selgitab Karlep.
Ta toob selgituseks, et Inglise ja Prantsuse aabitsad näiteks on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning sõna tulebki õppida tervikuna.
Eesti keele kirjapildis märgitakse tähtedega aga kõiki häälikuid ning laps võib sõna luua häälikuid hääldades ning neid tervikuks sünteesides.
Samuti on eesti keele õppes väga oluline koht kõnetaktil. „Eesti keeles sobib väikseimaks sünteesiüksuseks kõnetakt: ühik, mis koosneb ühest kuni kolmest silbist ja mida hääldades ei moondu välde, rõhk ja rütm,“ loetleb Karlep.
Eesti keelt terviksõna meetodil õppides tuleks pähe tuupida aga kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses ja see tähendaks iga olemasoleva sõna puhul tervelt 28 vormi tuupimist.
Kuigi ka keeleõppe kohta on loodud anekdoote, üks neist räägib näiteks Lõuna-Eesti lapsest, kes aabitsast veerib tähthaaval n-u-g-a ja teatab siis võidukalt väits.
Keelest ja selle õpetamisest räägib Karlep kirglikult.Sestap räägib ta veel, et Eestis kiputakse sõnavara töös õpetama sõnastiku tähendust. Tegelikult on vaja kujundada aga teadmised mingist esemest, tegevusest jne. „Sõna kasutades aga rakendame hoopis selle pragmaatilist tähendust ehk sõna tähendust konkreetses situatsioonis,“ lausub ta. Näiteks toob ta sõna leib, mida sõnastikus kirjeldatakse kui juuretisest valmistatud taignast tehtud jahutoodet. Igapäevaselt seda sõna kasutades ei mõtle keegi nii keeruliselt, kuid ometi on selle sõna tarvitamiseks vajalik selle päritolu ja tähendust teada.
„Pragmaatiline tähendus on oluline just suhtlemise seisukohalt,“ kinnitab ta.
Karlep rõhutab, et lapse lugema õpetamine peab toetuma kolmele teadusele: keeleteadusele, psühholoogiale ja psühholingvistikale. „Viimane püüab seletada, mida me keelt kasutades teeme,” selgitab Karlep, kes ise suure suure psühholingvistikahuvilisena püüab seda igapäevaselt oma tegemistes ja tudengitele jagatavates teadmistes ka pedagoogikaga seostada . Ja avaldab kahetsust, et Eestis pole ühtki väljaõpetatud psühholingvisti.
Nagu juba korra mainitud, pole keeleõppes sugugi vähemtähtis see, kas lapsed oskavad lugedes asju ja sündmusi ette kujutada. Kuid juhtub sedagi, et ka tulevased õpetajad ei kujuta mõnikord endale konkreetselt ette, millest nad räägivad.
Karlep meenutab üht loengut, kus tulevane õpetaja esitas lause: Suvel mullatakse kartuleid.
„Palusin tal rääkida, mis siis suvel ikkagi tehakse. Ta ei teadnud. Auditooriumitäiest tudengitest oli vaid kaks näinud, et muldamise ajal sõidab põllul traktor. Kui õpetaja ei tea, millest ta räägib, ei saa ta ka lapsi vajalikul viisil õpetada!“ on mees veendunud.
Karlepit kuulates ei jää kahtlustki, et eripedagoogika on äärmiselt vajalik, kuigi veidi ehk alahinnatud eriala. Alahinnatud seetõttu, et üks eripedagoog võiks olemas olla igas koolis, tegelikkuses on koolis heal juhul olemas logopeed.
„Igal teadusharul on oma koht,“ lausub Karlep veendunult. Ning lausub eripedagoogika kaitseks, et statistika kohaselt vajab 16-17% lastest veidi teistsugust õpetust, kui vähegi tahta, et ka kõigist kasvaksid võimalikult iseseisvalt toimetulevad kodanikud. Ja just seda teistsugust õpetust eripedagoogid pakkuda suudavadki.
Kas hea eripedagoog peaks olema aga pigem teoreetik või praktik?
„Kas insener peab olema teadlane või praktik?“ küsib Karlep jälle vastu. Ja vastab ise: „Mõlemat peab olema.“
Karlepi sõnul öeldakse vahel mõne õpetaja kohta, et ta on hea pedagoog, kuigi teoreetilist baasi tal pole. „See on võimalik, kuid sellisel juhul õpetaja ei teadvusta, mida ta teeb. Tegevuse teadvustamiseks on vaja ka teoreetilist aluspõhja,“ on ta veendunud.
Karlep ise ammutab veel praegu, 70-aastasenagi teadmisi oma tohutust raamatukogust. „Viimastel aastatel võtan igal suvel ette raamatute ostmiseks reisi Peterburi. Mõtlen, et ostan mõne raamatu, kuid elu on näidanud, et tagasi jõuan ikka poolesaja teosega,“ naerab ta.
Peterburis käib pedagoogikakorüfee seepärast, et kuigi eestlased kipuvad ida poolt tulevat tõrjuma, on venelaste eripedagoogika ja psühholingvistika maailmatasemel ja sealt on meil palju õppida.
„Omal ajal oli sealse defektoloogia teadusliku instituudi looja Lev Võgotski ka tõrjutud,“ märgib Karlep. Nüüd peetakse Võgotskit Jean Piaget kõrval möödunud sajandi kuulsaimaks arengupsühholoogiks.
Karlep kahjatseb vaid selle üle, et praegused eripedagoogika tudengid ei saa Võgotski kirjapandust suuresti osa, sest enamus neist vene keelt lihtsalt ei oska. Karlep ise valdab seda perfektselt, kuid temal on veidi nirumad lood inglise keelega. Ja sellest on tal veidi kahju. Niisama nagu sellest, et ta omal ajal ülikooli matemaatikat õppima ei pääsenud. Ja siin ütlebki eesti keele õpetamise metoodika spetsialist Karlep kõige uskumatuma lause: „Ma ei pea ennast otseselt keeleinimeseks.“
See tähendab tema sõnul seda, et keele analüüsimisel keeleteaduse seisukohalt jääks ta hätta, kuid keele tarvitamisest teab ja oskab ta jälle väga palju rääkida.
Karlepi elu näitab ilmekalt, et õppida ja teadmisi omandada on võimalik, kui vähegi tahta. Et tema emal ei olnud Tõstamaalt pärit poissi majanduslike raskuste tõttu võimalik saata Pärnusse keskkooli, suunati ta õppima Haapsalu pedagoogilisse seminari, kus maksti riiklikku stipendiumi.
Nii saigi juba 17. aastasest noormehest pedagoog, olgugi, et ta õpetamisest varem tuhkagi ei teadnud.
Seda enam võib ta praegu uhkust tunda oma elutöö üle eripedagoogika vallas. Karlep on väga rahul, et üle Eesti tekib üha rohkem nõustamis- ja õpiabikeskuseid ning et õpetajate eripedagoogika alane täiendõpe on tasemel. Samuti rõõmustab teda see, et kuigi 90ndatel taheti uljalt erikoole ja – lasteaedu kaotada, on need tänaseni säilinud.
Ta ise unistab veel mõne raamatu kirjutamisest. Kui selleks tänaseni kestva õpetamise ja tudengite juhendamise kõrvalt aega üle jääb.
„Kas jõuan, ei tea. Inimese elu juba on selline naljakas, et kogud ja kogud neid teadmisi, lõpuks söövad ussikesed ikka kõik ära,“ kostab Karlep talle omase huumoriga.




TEISED KARLEPIST:

Viivi Neare
Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud: Õppisin Karlaga koos Moskvas. Karla oli väga eeskujulik, ta õppis hoolsalt ja innustas ka meid selleks. Oma innustamisega oli ta meile tollal tegelikult väga tüütu, sest ta utsitas meid alatasa takka. Ta ise oli maksimalist, õppis kõrgeimale stipendiumile ja tahtis, et meie ka seda teeksime, kuid meie ei viitsinud. Me tahtsime vallatusi ka teha, mitte nii nagu Karla, kes pidas pidu ainult siis, kui sess oli lõppenud.
Ülikooli ajal oli ta ka kange sportlane ning harrastas riistvõimlemist.
Ning ühes ühikas elades hakkas Karla silma sellega, et kui tal lasti poest midagi tuua, tõi ta kõik soovitu kasvõi suurema poeringi hinnaga. Ja kõike tõi ta täpselt, mitte umbes, nagu teised poisid. Seetõttu oli meile suureks üllatuseks, et ta ise hakkas gurmaanlikult süüa tegema alles pere kõrvalt.
Oleme senini head sõbrad ja kurdame vastastikku ikka, et tööd on palju ja me ei oska sellest ära öelda. Kuid sõbrad oleme rohkem inimestena, teaduse vallas mitte. Mina ei jaga tema vaimustust keele ja selle õpetamise metoodika vastu ning tema ei tundu hoolivat minu matemaatikast. Kuid elust, sõpradest ja loetud raamatutest jagub meil juttu alati pikalt.

Tuuli Cartmill (Kukemilk): Karl Karlep meenub kui õppejõud, kes kõik otse välja ütles. Kui ma oma esimese kursusetöö talle andsin, siis teatas ta mulle: ”Te pole ikka üldse aru saanud, millest te kirjutate..." Ja see oli tõsi, ma kirjutasin lihtsalt mingeid tsitaate kirjandusest maha mõistmata nende sisu.
Ühel eksamil teatas ta mulle aga jälle, et ma peaksin mehele minema. Siis mul oleks mees, kes mind tagant utsitaks ja mind tegutsema paneks. Kuigi see kõlab kummaliselt, oli tal jällegi õigus. Selle eksami sain ma viie.
Karl Karlep ütles ka alati, et tudengid võivad käia tema juures kodus eksameid tegemas. Ja kui ma siis ükskord läksin teise kursuse tudengina, siis käisin nagu kuutõbine ümber ta maja, sest ma jõudsin kohale varem ja olin ülinärvis. Sain paljude eripedagoogide hirmuks olnud Kõnetegevuse psühholoogia eksami suure surmaga tehtud, seejuures nutsin Karlepi pool mis kole. Tundus, et ta ise ka häbenes seda ja käis kogu aeg köögis, et minu nuttu ei näeks...
Samas kiitis ta väga mu diplomitööd ja ma tundsin, et ta suhtus minusse hästi. Oma juhendatavaid ta ikka hoidis.
Nüüd, täiskasvanuna, saan aru, et see kõik ongi lihtsalt tema stiil ja ta on tugev teoreetik. Paratamatult käib minust teda nähes väike võbin läbi, kui teda näen. Ja veel hullem, kui ma peaksin avalikult erialaselt esinema ja Karl Karlep oleks kuulajate seas, siis ma kardaks ikka väga, kuigi ma teaks oma asja sellisel juhul ilmselt hästi.

Jaan Kõrgesaar, Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja: Karlepi isikus võitis eripedagoogika ja kaotas ... matemaatika, mida ta ei pääsenud Tartu (Riiklikku) Ülikooli õppima, kuivõrd Haapsalu Õpetajate Seminari vastav aineprogramm ei käsitlenud kõiki neidsamu teemasid, mis keskkooliprogramm.
See tähendab, et ta pühendus teadusele ja metoodika-arendusele matemaatiku põhjalikkuse ja järjekindlusega, alustades esmastest ja seejärel kraadiõpingutest Moskvas. Selle kõrval nautimisväärselt põhjalik süvenemine Moskva võimu ja vaimu ning üldistesse lokaal- ja globaalteemadesse. Mälestusväärne ühisõpe oli meil omaaegse terminoloogiakomisjoni raames 1980. aastail.
Lisaks on ta gurmaanikalduvustega kokk ja kohvi-narkomaan, kogu hingest ei salli ta spikerdavaid tudengeid ja on kriitiline mistahes keskpärasuse ja lausa rumaluse suhtes.

Eha Vihm, pensionil kauaaegne Kroonuaia kooli õpetaja: Mina sain Karlepiga kokku noore pedagoogina, kui Kroonuaia kooli direktor Kilk, pidas mind olema väärilise vastase Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile. Enne Karlepiga kokkusaamist teatas Kilk veel, et nüüd ongi kõik. Et mind ootab kas suur kuulsus või surm. Nii karmi mehena tunti Karlepit.
Kuna mind aga asi huvitas ja ma ei olnud metoodika poolt ära rikutud, leidsime aga ruttu ühise keele. Temaga koos alustasime omal ajal abikooli õppematerjalide ja õppekavade loomist nullist, käisime suurt otsimise rada pidi. Karl on mees, kes elas tollal ainult tööst ja rakendas ka meid tegutsema.
Inimesena on Karl väga sõbralik, südamlik ja abivalmis, kuid teadlasena jätab ta karmi mulje ning eks see on ka põhjus, miks tudengid teda ikka kartnud on. Kohati muidugi tema nõudlikkus ületab ka mõne piiri, kuid ta pole kunagi pahatahtlik. Pigem on ta tõeline maksimalist, kes tahab, et õpetaja tuleks tulevikus koolis toime. Ta on ikka öelnud, et kui mõnda asja selgeks ei saa, jäägu ülikool parem lõpetamata.
Omal ajal tudengid kutsusid meid ikka papa ja mamma – tema oli karm papa ja mina siis tasandasin tema karmi teaduslikku joont südamlikkusega.
Mind köidab ka Karli suur lugemus, ta ju lausa elab raamatute sees. Tänu sellele olen aga ka mina ja paljud teised saanud osa hulgast erialasest kirjandusest.

Elu on armastus

Leidsin arvutit koristades ühe igiammuse loo, mis ilmus ajalehes "Õpetajate leht". Aasta siis oli 2000... Lugu on inimesest, kes ei olnud minu õpetaja, kuid kes mulle ometi on elus ka üht-teist toredat andnud ja suhtub minussegi kui "oma lapsesse".
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.

Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.

Koolisõbralik kodu

Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.

“Andetu” praktik

Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."

Masside liigutaja

Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.

Armastus kasvatab

Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.

Õpilasi üle Eesti

Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm

Hea Vanapagan

“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.


Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”

Heade asjade olemusest

Viimasel ajal on rohkelt olnud neid päevi, kus olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa rääkidagi. Justnimelt seepärast tean ma täpselt, et vajan jõu kogumiseks ilusaid asju. Täna võtsin koos lastega ette matka Põlvamaale - turnisime Põrgurajal ja Kassimäel, kolasime Kiidjärvel ja Süvahavval, oma seenemetsas ja ütlesime tere Taevaskojalegi. Saesaare tammil seistes ilmutas end päikenegi (pildil) ning kõik oli ühtäkki taas selge ja helge.

Kui lastelt päeva lõpuks küsisin, et mis kõige parem oli, sain vastuseks: Taevaskoda.

Ehk: kuigi oleme seal üheskoos palju-palju käinud, on seal ikkagi tore. Head asjad lihtsalt on kuskil olemas, nende juurde tuleb aeg-ajalt tee leida.

Me läheme nüüd kindlasti esimese lumega taas. Traditsioonilisele piknikule.

Lapsed on suured

Kui muidu aru ei saa, et lapsed on suureks kasvanud, tasub neid vaheajal paariks päevaks ära saata.

Ootamatult saad teada, et nüüd ongi see käes.
Kui bussi-rongijaamas ei tohi enam kallistada.

Hea, et veel lehvitadagi lubatakse :)

Jätkuvalt punase kütkeis

Kohtusin täna etenduse vaheajal ringiratast jalutades oma ülemusega üle-eelmisest töökohast.

"Ma olin unustanud, kui hästi punane värv ühele inimesele sobib," kostis ta rõõmsalt mind nähes.

Punane töötab peaaegu igas olukorras, ma tean :)

Meelerahu poole

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

Uus lemmik: ahjupunapeet

Punapeet on üks väheseid juurvilju, mis pole mind kuidagi võlunud. Ei kõikvõimalikehttp://www.blogger.com/img/blank.gifs koogiretseptidest ega muudes peenetes roogades, mille retsepte vabalt igalt poolt leiab. Tõsi, punapeedi-küüslaugu salat on talveperioodil olnud mu lemmikuid. Kuid see ja rosolje on ka ainsad, kus punapeet on mu kodus kasutust leidnud.

Kuni eelmise nädalani, mil kirjutasin artiklit ahjuroogadest ja sattusin allikat otsides peaaegu naabrinaise juurde. Kes valmistas imehead ahjupeeti.

Nädala sees sõitsin pikalt reisilt tulles maalt läbi ja ema poetas kotti ka paar punapeeti. Mille ma täna ahjus ära küpsetasin.
Ahjupunapeedi valmistamine on imelihtne: koori ja pese peet, viiluta. Pane soola, meelepäraste ürtide (Santa Marial on üks imehea ürdisegu, mille avastasin ka just Maire juures) ja oliivõliga tunnikeseks seisma. Ja küpseta ahjus.

Kuigi pildilt see peet nii väga suurepärane ei paista, on tulemus mõnusalt hõrk ja vürtsine, julgen väita, et see on mõnus suupiste näiteks ka õlle või veini kõrvale.

Proovige ka!

"All By Myself..."

Nendel päevadel, kui meeleolu on vastavuses ilmaga, võiks maailm tunduda ju erakordselt harmooniline.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.

Lihtsate asjade võlust

Mõnikord tundub, et lihtsad ja pisikesed asjad on kõige kättesaamatumad.

Ometi võiksid just need olla meie igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Tunne

...õrnalt hingan, kuna tundub nagu poleks päris...



See laul lihtsalt lummab ja tõmbab endasse... Ja annab teadmise, et midagi ilusat on kuskil olemas...

Kolisevad ämbrid

Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?

Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.

Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.

Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.

Millega mõõta väsimust?

Väsimus on asi, mida väga kindlalt ju mõõta ei saa. Aga - kui ma eile kahe arvutiga kõrvu tööd tehes ühele andsin käsu: copy ja teisele samas kohe ütlesin: paste ning kui midagi ei toimunud, sain aru, et olen väga väsinud. Paljudest asjadest. Isegi nii väsinud, et öösel ei saanud korralikult magada.

Millal selline olukord võiks stabiliseeruda? Vaadates kõiki neid pisikesi asju, millest mu elu koosneb, siis - mitte niipea...

Õnneks on väsimusel kombeks ühel hetkel üle minna. Siis, kui ma lihtsalt olen nii väsinud, et magan öösel nagu kott.

Kuid küsimus - kuidas panna Öökulli-tüüpi inimene hommikut armastama - püsib ikka.

Kihutas kingadega linnas...

Täna kuhjusid kõik asjad kuidagi ja pidin asjaolude kokkusattumisel laskma pojal kingad parandusest ära tuua.

Tõigi.

Kommenteeris vaid, et kahe maja kauguselt pidi ta ilgelt kiiresti koju jooksma, sest veits mark oli olnud kingad näpus tänaval olla...

:)

Punkt, kus pendel peatub...

Lapsepõlve filmiklassika mõjub suurena sootuks teistsugusena...

Deja-vu-päev

Täna oli selline armas deja vu päev.

Käisin üle mitmete kuude Tartu poes ja seda lausa kahel korral.
Ja õhtul jalutasin koju üle Kassitoome ning Veski tänavat pidi - koos toreda inimese ja brändiga.

"Noh, nagu umbes kümme aastat tagasi," kostis ka tore inimene, kui ühe aiaposti juurdes hetkeks pausi tegime.

Millega mõõta kurbust?

Mõnikord on kurbus nii suur, et ei aita isegi meeleheitlik värvilistes vahtralehtedes sahistamine.

Igatahes otsustasin tagasi pöörduda oma mulli, millest ühe suvise õhtu tagajärjel välja murdsin. On tasakaalukam. Ja ilmselt iseendale ka turvalisem.

Sügiseks sünkrooni

Kui terve pikk suvi on olnud selja taga harjutamiseks, on võimalik sügiseks kõik joonde saada :). Vähemalt nii on neil partidel Väikesel-Emajõel Pikasillas.

Ja need värvid ja lodjasõit Võrtsjärve lõunaosas... Oli tore reede!

Rõõm rajal olemisest

Üle mitme päeva julgesin täna märkmikusse vaadata.

Nimelt on asi selles, et meie pisikesest meeskonnast lahkus uutele väljakutsetele vastu üks inimene. Ning kui meeskond koosneb kolmest inimesest, on ühe lahkumine päris ... keeruline.
Nii ma olen nädal aega töötanud ja töötanud ning täna märkmikust nädalaks planeeritud tegevuste nimekirja üle vaadates sain tõdeda rõõmuga: kõik on tehtud.

Aga kindel on muidugi ka see, et üle paari nädala sellises tempos vastu ei pea. Mingi kuri sügistõbi on ennast juba veidi ilmutanud, senine võitlus õhtuse piirituseteega on olnud edukas.

Loodame igatahes parimat.

Igatsusest

Naljakas, et mõnede inimestega kohe on isemoodi suhe, et kui neid pole tükk aega näinud, on igatsus nii-suur-nii-suur, et sa peaaegu näed või tunned neid...

Näiteks nägin täna tänaval ühte väga omapärase kleidiga noort inimest ja peaaegu kuulsin kõrvus armsa K. häält: "It´s soooo eighties...!" :)

Ning hommikul telekat vaadates tekkis äkki tunne, justkui tunneksin ühe armsa inimese põske oma sõrmede all.

Oh seda naise tundlikku meelt küll.

Ma vaatan...

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi; talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!""

/Juhan Viiding/

Kaheksas...

... koolisügis algas mul täna koos minu armsate lastega. Ärevust selle aja peale nagu enam pole, kuigi eelolevale keemiale ja füüsikale mõtlemine võtab veidi kõhedaks küll. Kuid eks tarkused peavadki tulema niiviisi tasahilju...

Lahe on see, et kaheksandas klassis on ka esimesel septembril lastel omad tegemised. Muidugi sõime kodus torti, kuid enne seda käidi klassikaaslastega pitsat söömas ja jalkat mängimas ja... Ja muidugi enne kooli helistasid poisid omavahel, et enne aktust kokku saada. Et kui koos minna, lill näpus, siis pole nii mark... Ja läksidki kõik lilledega. Äge!

Aga ühesõnaga - mu lapsed on juba täitsa suured inimesed. Sellega tuleb üha rohkem harjuda.

Raadi tähistaevas

Tore, et elu pakub ikka ja jälle võimalusi uuteks asjadeks... Täna sattusin tänu pojale kuskile tont-teab-kuhu ehk Raadi lennuväljale, kus ma polnud oma elus varem käinud.
Kuigi tegu ei ole kõige kaunima paigaga, võib käigu kiituseks nimetada, et nii ilusat tähistaevast pole ma ammu näinud.
Loodetavasti on olukord sama, kui järgmisel korral sinna satun.

Suveraamatutest

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.

14 aastat...

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

Minu suve...

Tõusud...



... ja loojangud.



... ja üks on kindel - minu heade sõprade vastu ei saa miski.

Inim- ja loomariigi elust

* Niitsin maal laupäeval mitu tundi muru. Muruniitmine on teadupoolest üks mu lemmiktegevusi. Aga päike tegi sel korral veidi liiga. Pärast tööd käisin külmas saunas - küll oli hea!

Inimesed on ikka naljakad, tunnevad rõõmu kummalistest asjadest. Samal päeval sain sõnumi kuumuse eest jalgrattamatkale tuhisenud sõbralt, kes kiitis palavust peletavat vastutuult.

* Juba mitu aastat on maal haned ning isahani muutub aeg-ajalt oma võimu näidates tõeliseks loheks. Eelmisest nädalast on mõlemad emahaned pesal. Ja kui isahani üksi õues on, on tal inimestest savi. Istub kurvalt kuskil varjus ja maailmast eriti ei hooli. Aga nagu emahani pesalt õhku hingama läheb, on isane uhkust ja õhinat täis ja susiseb taas...

Eks mõneti on inimeste maailmas samamoodi.

Kollane mäng

Oravake leidis toreda http://www.blogger.com/img/blank.gif mängu. Minu värviks sai kollane - uuel nädalal olen paar päeva kodus ja siis kindlasti pildistan kollast enda ümber :)

Müstiline loomise lugu

Minu blogi külastajad on ilmselt kursis asjaoluga, et mulle meeldib teha ehteid. Juba tükk aega olen endas kandnud mõtet panna kirja ühe äärmiselt müstilise kella müstiline loomise lugu.

Lubage tutvustada peategelast:



Lugu ise sai alguse sellest, et kuskil jaanuari alguses, kui olin disaininud oma esimese kella , ütles Airika, et tema tahaks ka endale ajanäitajat. Et see peaks olema tema tähtkujule sobivate vääriskividega ning millest üldse peaks alustama - kella sihverplaat peaks olema must.

Algatuseks läks üle kuu aja, kui selle musta sihverplaadiga kellatooriku sain. Tuleb välja, et igasuguseid teisi värve leiaks ikka siit-sealt, kuid musta sihverplaadiga kellad on tõeliselt defka värk.

Kell käes, tuli hakata sellele kive ümber otsima. Surfasin lakkamatult kõikvõimalikel lehekülgedel ja mõtlesin välja päris mitu ideed saadaolevatest ontlikest ning korrapäralistest kividest, aga Airikale ei sobinud ei see ega teine. Lõpuks tutvustasin teda tahumata ahhaadiga. Ja selle peale teatas Airika pikalt mõtlemata, et need on tema kivid.

Saatsin kividetellimuse teele, kuid suures rõõmus, et sobivad kivid leitud, unustasin need mõõtmata. Ja nii jõudis minuni neli täiesti isesugust, isemõõtu ja suurt ahaaditükki. Mis kõik korraga kellaks kuidagi poleks passinud.

Siis oli meeleheide juba tõeline. Panin ahhaaditükid kapi peale settima ja ikka mitu päeva veeretasin neid siia sinna. Selge oli, et nendest ahaatidest äärmisel juhul kaks saab kellarihma põimida. Kuni tekkis mingi hämar mõte sobitada neid mageveepärlitega. Mõeldud-tehtud, sobivat tooni mageveepärlid leitud, hakkasin otsast pihta. Ja nii see peategelane lihtsalt tegemise käigus sündis. Ja ka nimi sündis tegemise käigus uuele omanikule mõeldus - mis seal salata, Airika on minu jaoks väga tark, äge ja veidi ka müstiline noor naine. Kõik need tunded läksid igatahes täppi ning müstiline kell Airikale meeldis.

Valgast Tartu kaudu Põlvasse liikuva kella õnneliku omanikuga kiire trehvunks tehtud, ei läinud kaua aega, kui uus omanik helistas üsna õnnetult ja teatas, et tema käsi on nüüd lilla. Sain teada jälle uue asja - loodusliku värvainega antakse kivile ilus intensiivne toon ja see pole kivi pooridest täielikult välja pestud. Kivi tarnija lubas, et kivi määrib päeva-paar ja andis soovituse, et tulevikus võiks kivid ise veel sooja vee-seebiga enne ehtesse seadmist ära pesta.

Ühesõnaga - müstiline kell jätkas oma müstilisi tegemisi.

Tänaseks päevaks on lõpp hea, kõik hea - paari kuu pikkuse aja jooksul ilmale tulnud kell ja uus omanik on saanud omavahel sõpradeks ja teevad üheskoos uusi müstilisi tegemisi.

Ahjaa, Airika on kella saamise omapoolse loo ka talletanud.

Ja neljast kivist kolmas jõudis keesse. Neljas ootab veel oma aega.

Emadepäevaliselt

Tänavune emadepäev viis mind kokku ka täna Aasta Ema tiitliga pärjatud Sirje Saarega.

Millegipärast pani see mind mõtlema, kui palju armastust on tegelikult emade elus. Ehk nagu jäi kõlama Estonia kontserdisaalist - armastus pole mitte vaid pelk tunne, vaid soov kanda teise inimese muresid. Seega, kui armastus kuskil üldse olemas on, siis on ta emade südames. Sellele tasub teinekord mõelda, kui argipäev suhetesse hallid mõrad lööb.

Aga tahaksin siia panna kirja mõned väärt mõtted, millest seitsme lapse ema Sirje Saar rääkis ja mida mul ei õnnestunud oma artiklisse punuda.

* Lapsed vajavad kindlat rutiini ja reegleid.
* Vanemad on laste sõbrad, kuid nad ei saa alati olla lastega ühes paadis.
* Ükskõik kui suur pere ka ei ole, iga laps vajab oma aega koos vanematega, et tunda: ka tema on tähtis.
* Alati ei pea kõiges olema tubli.
* Oma lapse heaks pole ükski ohver kunagi liiga suur – lapse tulevikku panustamine toob tulevikus ka endale südamerahu.
* Elu igas valdkonnas on oluline osata hinnata seda, mis on olemas, mitte nutta taga seda, mida pole. Eriti kehtib see oma lapse kasvatamisel - tuleb rõhuda temas olemasolevale heale ja tugevatele külgedele.

Suurvee ajal lodjaga Emajõel

„Ma ei saa üldse aru, mis need inimesed siia nii vara tulevad,“ torises unine loodusgiid Aire Orula eile hommikul veidi pärast kella kuut Kärevere sillal. Kaks tundi hiljem oli selge – varahommikune lodjasõit Emajõe luhal on parim algus päevale.

Eilsest ootab nimelt lodi Jõmmu kõiki huvilisi Tallinn-Tartu maantee ääres. Kärevere silla alt algavad lodjasõidud lubavad osa saada järjekordsest looduse vägitükist – hiiglaslikust üleujutusest Emajõe luhtadel.



Aire Orulagi toriseb rohkem moepärast, kuigi hommikune ärkamine pole talle meeltmööda. Aga kogemustega lodjapootsman ning loodusgiid teab, et üleujutatud Emajõe luhad moodustavad Eesti ühe suurima ajutise veekogu. Ning et need kuuluvad Euroopa võimsaimate hulka ja vanajõgedest läbi põimituna moodustavad kalade ning lindude paradiisi.

„Kaotasite jõe ära?“

Eriti aktiivne on liikumine linnuriigis hommikuse päikesetõusu ajal ning Orulagi jõuab veel enne seda, kui lodjasõiduhuvilised Tartust bussiga kohale jõuavad, näha lendamas haruldast jäälindu. „Ja päikesetõus – see oli võrratu!“



Lodjakapten Priit Jagomägi tutvustab varahommikuselt unistele loodushuvilistele lotja ja manitseb loodushuvilisi üle Emajõe viivate sildade all madalat profiili hoidma: „Vaadake, et sillaga vastu pead ei saa, lõhute veel silla ära.“

Emajõe veetase on väga kõrge, kuigi jääb teist aastat Kärevere kandis seilava lodjameeskonna hinnangul veel mullusele veetõusule alla. „Aga see tõuseb päevas kümnekonna sentimeetri jagu. Tõenäoliselt lööb mulluse rekordi üle,“ pakub Jagomägi.

Mullusest on lodjalastel meeles Emajõe luhal üle elatud torm. „Tuulistel päevadel keerab ka selle ajutise veekogu tormile. Lained olid ükskord ikka poole meetri kõrgused, kõigutas korralikult,“ meenutab Orula.

Loodusgiid räägib lodjasõidu kestel nii sellest, miks üleujutus tekib kui ka erinevatest lindudest, keda sõidu ajal näha ja kuulda saab.

Eile hommikul sai binokliga jälgida kaugel jääpangal tõenäoliselt mõnda raibet õgivat merikotkast. „Neil on tänavu hea aasta, paljud loomad ja kalad said hukka. Raiped sulavad praegu aegamisi välja,“ selgitab Orula.

„Sügavkülmutatud kala! Ja värske!“ torkab kapten vahele.

„Ja kui juhtute metsas kokku mustvalge pardiga, ei maksa arvata, et olete peast segi läinud. Sõtkad pesitsevadki puuõõnes,“ räägib loodusgiid eemal ujuvate lindude kohta.

Lodjameeskonna jutt ja omavaheline suhtlus on kaasahaarav ja vaimukas ning vaatamata varasele ärkamisele on uni juba esimese viie minutiga kui peoga pühitud.

„Sügavust on veel kaks meetrit,“ teatab junga Joonatan Kaivo giidi jutu vahele äkki.
„Kaotasite jõe ära või?“ küsib giid.
„Jõgi on olemas!“ kinnitab kapten. Mööda ääretult tasast veevälja, kus jõesängi on silmaga raske leida ka asjatundjail, aitab tal kurssi hoida kajalood ja kõik on kontrolli all.

Looduse hääled trassilt

Loodusgiidi küsimus on aga omal kohal, sest kuigi üle 1000 hektari suurune veeväli mõjub ahvatlevalt, keelab seadus luhtadel mootorsõidukitega liiklemise.

„Paneme nüüd mootori seisma, kuulame looduse hääli,“ teatab tüüripinni hoidev Priit Jagomägi äkki. „Tallinn-Tartu maantee on see, mida me kuuleme,“ torkab Orula talle.

Kuid – ka ilma suurema pingutuseta jõuab arvukate lindude laul lodja päikesetekile. Metsas sädistab metsvint, kaugel põristab rähn, üle jõe lendavad laukhaned, taamalt on kuulda luiki, vareseid, kajakaid, parte…

Maantee ei sega neist kedagi. Orula räägib, et Eesti parimad rohunepi vaatluskohad asuvad just sealsamas suure maantee ääres ja Emajõe luhtade linnuriiki hinnatakse üle kogu maailma. Rohuneppide haruldased pulmamängud meeldivad näiteks jaapanlastele, keda mais-juunis võib Emajõe luhal kohata bussitäite kaupa.



Kuid ka looduslodjasõit pakub vaatemängu ja seda viimase minutini – randudes saab vaadata, kuidas pootsman ja junga kinnitavad otsi kopra näritud võsatüügaste külge.
Kuigi Emajõe luhtadel ulbib veel sulavat jääd, on need tüükad ainus mälestus talve kõrgest lumetasemest, kus pika külma tõttu nälga jäänud koprad käisid toiduvarudele lisa hankimas.

Tänavuselt esimeselt lodjasõidult lahkuvad inimesedki on lõplikult talveunest ärganud ja teavad kindlalt – varahommikune lodjasõit on parim algus tööpäevale.

Lugu ilmus ka täna ajalehes, täiesti teistsugusena. Sestap ma panen blogisse variandi, mis on minu oma. Ja kõigile lugejaile soovitan soojalt minna kolm korda päevas Käreverest väljuvatele lodjasõitudele, lisainfot saab www.lodi.ee

Esimesed päikesenautijad

Esimesed. Tervitasid mind eile metsaserval (paar meetrit eemal, künka taga, laiutab veel lumi).

Naudivad päikest.

Kahekesi.

Varsti on mets igasuguseid tüüpe täis :)

Värvi- ja tundepillerpall

Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.



Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.



Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!

Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

Puude lõhkumine: mitu head asja ühes ehk rege rauta suvel...

Üle aastate võtsin nädalavahetusel kirve ja lõhkusin puid.

Ajendiks praktiline vajadus. Kui mehi selleks tööks napib, peavad ju naised ise midagi ette võtma, et talvel sooja ja sauna saaks.
Viimati lõhkusin puid kuskil lapsepõlves.
Mälestused sellest on sellised... pigem ebameeldivad. Aga õnneks on asjad arenenud ja head tööriistad (loe: Fiskarsi kirves) paneb ka naise tundma end kõikvõimsana, sest puude lõhkumine nõuab vaid veidi füüsist ja oskust kirvest õigesse kohta suunata.
Lisaks tundele, et olen suur ja tugev, sai lõhutud puude virn minu käe läbi olulise lisa ning suur osa minu argipäevastressist jäi ka sinna kännu peale. Uskumatu, kui pingeid maandav selline tegevus on.

Täna küll käed pingutusest veidi värisesid ja mõned kondid on ka kangevõitu, kuid see läheb kõik üle.

Loodetavasti tundub uuel talvel saun tänu enda kätetööle tulisem... :P

Suhted kui kummipaelad

Suhted on nagu kummipaelad, mille puhul väike pinge on lubatav, isegi soovitatav, kui kaks otsa tihedalt kokku jäävad. Kui see on liiga lõtv, laguneb kõik laiali, nagu need abielud, kus inimesed ütlevad, et nad ei tülitse kunagi, ja mis siis üleöö lahustuvad eimillekski, isegi mitte vastastikuseks süüdistamiseks. Liiga palju pinget, ja see katkeb. Kogu asi on tasakaalus. Häda on selles, et tavaliselt ei saa sa enne tasakaalu kaotamist mingit eelhoiatust.

Fiona Neill "Noore ema pihtimused"

Elada, nagu muud polekski olemas...

Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.

Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.

Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)

Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.

Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.

Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»

Jääst jänes

Tartu Raekoja platsis avati täna jääst jänese skulptuur, mis kestab niikaua, kui ilmataat talle päevi annab. See tähistab siis traditsiooniliselt järjekordse looma-aasta algust.

Veetsin seal läheduses veerand tundi ja keegi ei öelnud selle aja jooksul: "Näe, jänes!" Selle asemel öeldi: "Näe, euro." Ja üks ütles veel telefonis rääkides sõbrale reportaaži-vormis, et kui hoolega vaadata siis näeb jänest ka.
Skulptuuri teisel poolel on ka kroon, kuid kroonist ei rääkinud selle kuju juures enam keegi.

Kuigi see on jääskulptuur, mis seniolnuist nõuab kõige enam vaatamist, meeldib see mulle varasematega võrreldes kõige vähem. Aga ikkagi tasub teda vaatama minna!

Ja peale selle soovin kõigile lõbusat ja loovat kassi(jänese)aastat! Püüdkem ikka millegi järgi igatsedes meeles pidada, et imed juhtuvad hetkega, vaid võimatud asjad võtavad kauem aega...

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

... kui tsiteerida klassikuid. Ehk - üks mu armsatest orhideedest puhkes sellel talvel juba kolmandat korda õide.



Elu on luule!

Diagnoos: märgsilm

Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.

Rõõm viib edasi

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Punamummulised kindad

Üle pika aja kudusin tellimise peale kindad. Pille soov oli, et saaks valge jope juurde kindad ja kuna punane meeldib talle ka, võiks olla punasega nüansse. Veidi nuputamist ja - sellised nad tulid. Pille jäi rahule ja ausalt, ise kannaks ka neid hea meelega.

Pildil näeb vaid ühte kinnast, kuna kahte korraga unustasin pildistada :)

Ploomikee

Käsitöövallas teen aeg-ajalt ka mõne tellimustöö. Kui seni on kõik olnud sellised lihtsamat sorti, siis sel korral sattus tõeline pähkel.

Esiteks ei leidnud materjali, siis selgus, et olin tellijast täiesti valesti kee tegumoe osas aru saanud ja siis oli veel materjali vaja ja... Nii on peaaegu kolm nädalat läinud.

Umbes pool tundi tagasi valmis selline kee. Ja nüüd süda valutab, et kas tellijale meeldib. Eks hommik annab arutust :)

Nüüd on veel ühed tellimuskindad lõpetada ning et üks sokijutt jäi poolhämaraks, hakkan hoopis heategevusprojektis heegeldama. Sest tegemise rõõm on tegelikult vaatamata kõigele kõige suurem rõõm.

Edit: Tellijale meeldis :)

Aasta masendavaima päeva kroonika

Nonii, aasta masendavaim päev üle elatud.

Kui arvestada seda, et pärast hommikust sissemagamist oli päev kiire ja väsitav ning et Vabriku tänava jäärööpad lõhkusid auto põhjakaitse lõplikult, oli päev täitsa masendav.

Aga kui see ära unustada, polnud tegelikult häda, sest näha sai sõpru - juhuslikult ja meelega, sadas ilusat laia lund, mõned tööd said valmis, kududagi jõudsin ja päeva lõpetuseks plaanin mõnda hääd filmi vaadata.

Ja vaatamata masendavaima päeva virvetest oli täiesti naljakas kuulata Vikerraadio saadet "Vinguviiul". Selle kõrval, et inimesed muretsevad miinimumpalga väiksuse üle, ei pea nad paljuks raadioeetrisse helistada ka Marko Reikopi grimasside pärast... Täitsa naljakas oli. Teraapia mõttes peaks selle saate võtma oma igapäevasesse kavva :)

Nojah - järgmise masendava päevani siis!

Tahan vana finišit tagasi!

Sel nädalavahetusel oli Otepääl taas suusapidu, mis pakkus vaatemängu ja emotsioone ja võttis mu hääle :) - Tore oli, ühesõnaga. Minu jaoks kuuendat korda.

Ainus, mille kallal nuriseda ja tegelikult on see vähemalt pealtvaatajatele oluline asi: uuendused staadionil olid viinud finiši rahvast tüki maad eemale plankude taha. Ja võtsid üsna kalli piletihinna juures ära suure osa rõõmust - ei näinud enam sportlasi nii lähedalt. Kui eile läksid ringid staadionilt rahva eest läbi, siis täna suusatasid sprtlased kuskil kaugustes. Täna oleks väga-väga tahtnud oma silmaga näha seda, kes millal üle joone libiseb - napikaid ja fotofinišeid oli päris mitu. Aga - sportlaste vaatamise asemel (kes teisel pool planku rühkides nägid välja nagu hülged) kinnistusid pilgud ekraanile, et tähtsatest sekunditest osa saada.

Kardan, et tuleval aastal on selliste tingimuste juures tribüünile pileti ostjaid vähem kui tänavu. Ja see oleks ju ometi piinlik, kui telekaamerad peaksid sportlastele taustaks pooltühje tribüüne näitama...

Seega - andke meile meie vana finiš ja veel suurem rõõm maailma suusaässade kihutamisest tagasi!

Pildil on tribüüni eest mööda rühkiv Andrus Veerpalu, kes tegi eile väga hea sõidu ja saavutas viienda koha.

Kuidas kasvatada lapsi?

Eelmisel aastal lugesin palju, lisaks ka selliseid palju laineid löönud toredusi nagu Jesper Juuli "Sinu tark laps" ja Michael Winterhoffi "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?".

Ma pean ütlema, et olen selliste raamatute osas sageli päris skeptiline. Aga need kaks raamatut andsid mõtteainet, samuti sain seletuse ja raamid minu peas keerelnud mitmetele mõtetele. Seega soovitan soojalt :)

Neljapäeval käis Jesper Juul Tallinnas. Kahjuks ei õnnestunud mul endal tema loengule minna, kuid meeldetuletuseks endale ERR vahendusel kaks olulist mõtet:

"Kõige parem, mida üks lapsevanem oma laste heaks teha saab, on mitte takistada nende arengut terveteks ja elurõõmsateks inimesteks kasvamisel. "Ma võin teile garanteerida, et kui te loobute laste kasvatamisest viisakateks ja hoolivateks inimesteks, siis nad kasvavad nendeks, hoolimata sellest, et te pole seda neile peale surunud," toonitas Juul."

""Vanemad on väga enesekesksed. Neile meeldib olla populaarne ning nende armastus on seeläbi kaotanud oma soojuse. Seetõttu ei ole nendes perekondades tegelikku armastust ning nendest peredest tulevad väikesed türannid." See tõttu on Juuli sõnul kõige alus armastuse praktiseerimine perekonnas. Tunnet, et kedagi armastatakse tuleb väljendada ka tegudes."Fakt, et ma armastan oma naist, ei oma mingit tähtsust minu naise jaoks enne, kui ma pole oma armastust armastavaks käitumiseks," toob Juul näite elust enesest."

Karjäär algab elutoa diivanilt?

Ühel õhtul mõtlesin siin kohtumistele, mis eelmisel aastal mulle osaks said. Need viisid mõtted veel ka kaugemale, et teha üks naljakas (?) kokkuvõtlik tähelepanek.

Nimelt on hästi palju praeguses teadusmaailmas ja üldse tublisid naisi, kes on oma karjääri hakanud üles ehitama, kohandades end oma kodu ja pere järgi. Töötades siis, kui selleks on aega, ning paigas, kus selleks parasjagu võimalusi on: elutoa diivanil, köögilaua taga, magamistoas jne. Samal ajal on see olnud loomulik, et pereisal on olemas kabinet, töölaud jms.

Naised on endale oma töönurga saanud sageli alles siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja koju tekib ruumi rohkem.

Ma võiks ka kontoris rohkem käia, aga elutoa diivan on mugavam.

Ehk on see märk :)?

"Üks mu sõber" ehk Tartu on sisetunne

Hiljaaegu ilmus kinolinale Mart Kivastiku film "Üks mu sõber", mis üle pika aja kinost lahkudes tekitas helge ja mõnusa tunde. Ja teadmise, et sõbrad aitavad kõigest üle - ka siis, kui me neid enda sõbraks ei julge pidada või neid tõrjume. Aga me peaksime julgema sõpru enda kõrval rohkem näha ja tundma, nii ütles üks peategelastest mulle ka pärastises intervjuus.

Kuigi filmis on paralleelselt sõpruse teemaga ju ka teine - üksinduse teema. Aga eks need kaks ongi elus sageli omavahel seotud ja üksteisest läbi põimitud. Sest ka inimeste seas saab olla oi kui üksi.

Filmi peategelased on lihtsad inimesed. Praeguste peategelaste asemel võivad seal samahästi olla sinu või minu vanemad. Või meie ise. Ja meie lugu. Mis alati ei ole rõõmus - kui palju seda ülevoolavat õnne ja rõõmu argipäevas ikka on, eksole.

Küllap just lihtsate inimeste lihtne lugu ongi see, mis puudutab. Ja paneb meid mõtlema igavikuliste ja lihtsate asjade üle. Ja see on hea. Ehk on mõnigi inimene pärast selle filmi vaatamist parem ja mõni inimene vähem üksikum.

Pealegi - see film ei olnud ju üdini kurb. Naerda sai ka. Päris mitu korda :) Ning Tartu fännidele annab see film sellest pisikesest puust linnast oma näo. Millele lisab kindlasti mõne uue nüansi. Ehk nagu kirjutab Põim Kama: "Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid."

Ja üle kõige meeldisis mulle Mart Kivastiku enda mõttekäigud laupäevases Päevalehes. Eriti see, kus ta ütleb, et Tartu on sisetunne.

Tegelikult ongi. Minul on oma sisetunde Tartu olemas ja ma armastan seda.

Mina jään ootama selle filmi jõudmist poelettidele nüüd.

Aga seniks - minge teie ka kinno :)!

Minu 2010

Teen järjekordse katse naasta sõnalisse blogimaailma. Kuigi aasta on juba päevi käinud ja talve selgroogki murtud, alustan seda enda isikliku elu möödunud aasta oluliste sündmustega. Sest nende seas on paraku ka mõned sellised, mis tingisid minu pikaajalise vaikuse siin.

Aga - kõigest ükshaaval ja omasoodu.

Jaanuar

Selle kuu märksõnaks oli minu jaoks kindlasti talv: sai kasvatatud jääpurikaid, pidada talvepiknikke, suusatada ja uisutada. Aga mis oli kõige ägedam: käisin mägedes suusatamas. Ilmselt kõik, kes korra PÄRIS mägedes käivad, jätavad sinna tükikese oma südant. Nii ka mina. Ja nii vaatan iga päev südamepiinades, kuidas koht-koha järel täitub õnnelike inimestega. Tänavu ei pea rahakott seda reisi kuidagi vastu. Käin siis vähemalt korra Kuutsemäel või uues lumepargis niisama kiibitsemas... Aga järgmisel aastal lähen kindlalt!

Veebruar

Veebruaris oli jälle talv - minu sünnipäev, teemaks Lumpeni ball ja Pitka matk. Need tulevad mõlemad kaljukindlalt varsti jälle!

Märts

Naljakas - märtsis oli jälle talv :) Kuigi juba kevadehõngulisem. Matkasime lastega palju ja pidasime erinevaid piknikke.
Ilmselt on rändamine ikka veres ja kui kooli-töökohustuste kõrvalt kaugemale ei saa, tuleb kodu lähedal ringi tuuseldada :)

Aprill

Aprilli märksõnad on jällegi loodusega seotud, eelkõige on see suurvesi - suurvesi Tartus ning Soomaal, samuti Tuhala nõiakaev.

Mai

Mai oli lihtsalt ilus kevade tulemise aeg.

Juuni

Juuni oli see kuu, mis mind raputas tõeliselt. Kui muidu ajad oma isiklikud mured kuskile ära ja luusid looduses, siis juunis sai elu pahem pool oma karmi käega mul natist kinni. Nimelt - suri mu vanaema. Veidi enne jaanipäeva. Tema jaks sai lihtsalt ühelt rännakult tulles otsa. Sumedalt suvise pargi all.
Ma pole kunagi varem olnud nii lähedalt surnuga toimetamisele ja matuste korraldamisele kui seekord.
Ja täis nii valusaid mälestusi.
Sest vaatamata kõigele sain ma aru, et vanaemal on olnud minu elus oluline roll.
Seda kõike oleks olnud ilmselt kergem üle elada, kui ei oleks nii keerulist suguvõsa nagu meil. Kus pidevalt toimub mingi kummaline olelusvõitlus (kelle nimel? Mille nimel? - ma pole kunagi mõistnud) ning ausust ja siirust napib.
Ning kõik see on pannud kohutava musta pitseri ka kogu ülejäänud elule.
Ja sellega on raske elada.
Ma tean küll, et kõige tähtsam on elada nii, et enda tegemiste pärast ei peaks süda kripeldama, ja teisi austades. Kuid kui seda austust ei jagu inimestel, kes peaksid olema minu lähim ring, üksteise vastu, on see väga-väga valus.
Aga selle valuga tuleb õppida elama, ma tean.
Ma juba proovin.

Kindlasti aitasid asjadega hakkamasaamisele kaasa ka minu sõbrad A ja I, kes mu jaanilaupäeva õhtul voodist teki alt välja utsitasid ja sauna ning lõkke äärde lihtsalt olema meelitasid. Ma olen senimaani siiralt õnnelik ja tänulik selle pärast!

Juuli

Juulisse jääb imeline nädalane reis läbi Rootsi Taanimaale ja tagasi. Selles oli nii palju muljeid ja päikeselisi hetki, et see kõik mahuks ära ilmselt umbes poolde raamatusse :)
Mis on kõige ägedam, minu ammune armastus Skageni koolkonna maalikunsti vastu viis meid ka nende tegevusmaile. Ja vaatamata sellele, et kuulsat sinist valgust Skagenis otse ei õnnestunud meil näha (seal olles oli hoopis Põhja- ja Läänemere kohtumispaigas kergekujuline torm ja vähemalt pojal õnnestus märjaks saada nii, et lained tulid kahelt poolt korraga), on sealne pilvede taga hõljunud valgus senini minus ning ihkab sinna tagasi :) Naljakas, et mõne paigaga maailmas kohe on nii.

Ning juuli märksõnadeks on kindlasti kuumus ja Viljandi folk, tänu millele jõudis minu ellu uus muusikaline lemmik. Ja see, et väikevend läks sõjaväkke.

August

Augustis oli eredaid muljeid mitu.
Esiteks Käsmu ja Viru folk ning suur läbi Eestimaa põhjarannikule kihutanud torm, millega pidu lõppes. Ja adrenaliinirohke sõit öösel sähvivate välgunoolte taustal elektrita maakoju Järvamaal. Mille ümbruses torm tegi 1:0 mõnede armsate põlispuudega. Senimaani on vaade ilma nendeta kuidagi lagedavõitu...
Teine suur emotsioon oli sõprade L&H pulm. Ja mitte ainult - ka kaasalöömine selle korraldamises. Ehk siis minu kanda oli tüdrukuteõhtu korraldamine, mis tänu toredatele tüdrukutele kulges suurepäraselt ja emotsioonid olid pärast seda laes. Abiellumislubadusi tuli pärast seda õhtut mitmetelt niisama kooselajailt, eks paistab, kas nad seda ka hakkavad sel aastal täide viima ... :)
Ja kolmandaks käisime veel kuu lõpul traditsioonilisel reisil Muhumaale ning tänavu rändasime läbi mere ka Kõinastu laiule. See oli suvele suurepärane punkt!

September

Lapsed läksid 7. klassi. (SEITSMENDASSE - appi, appi! :)) Ja väike õde alustas õpinguid Tartu Ülikoolis.

Oktoober

Oktoobris alustasin käsitööblogiga, mille esimene mõte oli, tunnistan ausalt, kõrgelennuline, ehk lootus saada sel talvel suusatama :) Kuigi ehted võeti hästi vastu ja minu ehted on jõudnud päris paljude uute omanikeni, sain üsna ruttu aru, et unistusel olid liiga jõulised tiivad, mis väsisid enne kohalejõudmist. Selle asemel andsin endale võimaluse katsetada rohkem materjale ja end ehete vallas edasi arendada, sest tõsi on see - mida rohkem sa teed, seda rohkem sa õpid.

November

Novembris käisime pojaga elus esimest korda räätsamatkal.

Tegelikult möödus suurem osa novembrist reisi ootamise tähe all, see algas kuu eelviimasel päeval. Reisisiht oli Brüssel ja eesmärk osaleda Euroopa tervishoiuteemalise ajakirjanduskonkursi lõpuüritusel, kus kuulutati kõigi maade parimate seast välja Euroopa kolm parimat. Esikolmikukohti koju ei toonud, kuid reis oli väga-väga äge ja rutiinist kõrvalekiskuv igas mõttes.
Nüüd, kui kaks sügist järjest on saanud Brüsselis käia, tunnen ma end seal juba veidi kodusemalt. Ja pean tunnistama, et mulle see linn natuke meeldib.

Detsember

Detsembris oli jälle palju metsa ja tuisku, suusatamist ja sauna ning ehetevalmistamist.
Üle pika aja olime jõulud oma kodus Tartus, sest tuisk pühkis maakodust teed.
Ja detsembris sain tunnustuse oma tööandjalt: igal aastal kuulutatakse välja aasta parimad kolm lugu. Minu üks väga-väga valus lugu (see on vist ainus lugu, mille tegemise ajal ja pärast seda olen kõvasti nutnud) tunnistati teise koha vääriliseks. Meenutuseks olgu märgitud, et aasta varem sai minu artikkel III koha, seega tänavu oleks loogiline esikoht :)


Vot selline aasta. Siin on muidugi ära toodud sellised igavikulisemad märksõnad, mõistagi mahtus aastasse palju tööd, toredaid ettevõtmisi minu laste ja sõpradega, palju raamatuid, filme ja muusikat ning häid inimesi. Ning ka suhete ümbervaatamist ja uusi ägedaid tutvusi. Aga see kõik kuulub ju ühe elu juurde.

Värvilist uut aastat!

Taevas - õrnpuhas türkiis hangede roosal kristallil.
Oma unelm on talvelgi hallil, vaid hingega tabatav on tema viis.
(A. Alliksaar).


Palju helisevaid viise ja värve uude aastasse!

(Taamal laiutab Purdi mets aasta viimasel päeval...)