Elu on armastus

Leidsin arvutit koristades ühe igiammuse loo, mis ilmus ajalehes "Õpetajate leht". Aasta siis oli 2000... Lugu on inimesest, kes ei olnud minu õpetaja, kuid kes mulle ometi on elus ka üht-teist toredat andnud ja suhtub minussegi kui "oma lapsesse".
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.

Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.

Koolisõbralik kodu

Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.

“Andetu” praktik

Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."

Masside liigutaja

Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.

Armastus kasvatab

Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.

Õpilasi üle Eesti

Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm

Hea Vanapagan

“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.


Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”