esmaspäev, november 28, 2011

Vanarahvas teab...

... et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased.

Kuid et nagu sellest veel vähe oleks - ilmselt ongi täna mingi eriline karmavõla tasumise päev.
Õigupoolest algas kõik juba eile. Ja päädis täna õhtul pisaratega.
Nii halvasti pole ma end oma praeguse töökarjääri jooksul veel tundnud. Ja tegelikult ei saanud ka probleem lahendatud. See on endiselt õhus.

Pärast tõelist zen-nädalavahetust on see kontrast eriti karm. Õnneks ma tean, et mul on "minu inimesed". Küll see mind jälle välja tõmbab.

Juba homme.

2 kommentaari:

Aire ütles ...

See tuletab Scarlett O'Harat meelde: "Sellele mõtlen ma homme." :)
Ja nii ongi õige - tegelikult on alati homme targem kui täna. Ja ma usun, et asjad lahenevad. Olen viimastel aegadel ise päris palju tööalaselt end halvasti tundnud, aga ikka on asjadel kombeks kuidagi laheneda. Samas saan aru, kui halvasti niisugused probleemid end tundma panevad - minul on alati tahtmine kohe ära minna ja uut kohta otsida. Õnnetuks teeb ja paha on olla. :(
Aga usu - kõik läheb mööda, varem või hiljem. Tavaliselt hiljem. :)
Ma pole kindel, aga mulle tundus, õigemini, mingi imelik tunne oli, et äkki ma nägin Sind tänaval millalgi... aga vbl polnud see Sina. Mul on nägudele halb mälu ja ma ei tunne Sind nii hästi, et võiksin Sind tänaval ära tunda, aga... ok, see pole ka oluline, lihtsalt tuli meelde.
Aga selles on Sul õigus, et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased. Ja see on tõeliselt valus.

Silja ütles ...

Aitäh, Aire!
Nüüd on juba mitu päeva möödas ning olukord stabiliseerunud. Probleemid ei ole lahenenud ja ma ei kavatse neid nii jätta, kuid enda läbipõlemise vältimiseks (kehva on teinekord olla selline ereda leegiga põleja. Kuigi teisalt - elu on tore elada, mitte kuidagi ära elada :)) pean laskma asjal veidi settida.
Mul oli õnneks teisipäev vaba päev, kus ma vist esimest korda elus vabal päeval ei teinudki mitte midagi töist... ja see oli hea.
Ja minu inimestest on ka tuge olnud :)
Aga mis puutub tänavasse - nägid jah mind. Ma isegi teretasin, kuigi mitte eriti valju häälega...
Loodetavasti ei jäta rõõm ja ilu meid nüüd niipea!!!