Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?
Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.
Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.
Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Tuttav tunne - igasugu "ühised projektid" ainult siis kui muud võimalust pole :-(
Samas on meeldiv ajada asju inimestega kes on teadaolevalt sarnases situatsioonis jäänud kindlaks ja lubatu lõpuni teinud ;-)
Jaaa... ilmselt see positiivne just ongi põhjus, miks sellistesse olukordadesse satun...ja lõputu usk inimeste paranemisse. Et kui ma eile ei saanud teda usaldada, äkki täna saan - tegu ju olulise asjaga :) Aga ilmselt on ka olulise määratlus ja sellesse suhtumine inimeste puhul nii erinev. Pagan, elu on nii õpetlik! :)
Postita kommentaar