Hiljaaegu ilmus kinolinale Mart Kivastiku film "Üks mu sõber", mis üle pika aja kinost lahkudes tekitas helge ja mõnusa tunde. Ja teadmise, et sõbrad aitavad kõigest üle - ka siis, kui me neid enda sõbraks ei julge pidada või neid tõrjume. Aga me peaksime julgema sõpru enda kõrval rohkem näha ja tundma, nii ütles üks peategelastest mulle ka pärastises intervjuus.
Kuigi filmis on paralleelselt sõpruse teemaga ju ka teine - üksinduse teema. Aga eks need kaks ongi elus sageli omavahel seotud ja üksteisest läbi põimitud. Sest ka inimeste seas saab olla oi kui üksi.
Filmi peategelased on lihtsad inimesed. Praeguste peategelaste asemel võivad seal samahästi olla sinu või minu vanemad. Või meie ise. Ja meie lugu. Mis alati ei ole rõõmus - kui palju seda ülevoolavat õnne ja rõõmu argipäevas ikka on, eksole.
Küllap just lihtsate inimeste lihtne lugu ongi see, mis puudutab. Ja paneb meid mõtlema igavikuliste ja lihtsate asjade üle. Ja see on hea. Ehk on mõnigi inimene pärast selle filmi vaatamist parem ja mõni inimene vähem üksikum.
Pealegi - see film ei olnud ju üdini kurb. Naerda sai ka. Päris mitu korda :) Ning Tartu fännidele annab see film sellest pisikesest puust linnast oma näo. Millele lisab kindlasti mõne uue nüansi. Ehk nagu kirjutab Põim Kama: "Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid."
Ja üle kõige meeldisis mulle Mart Kivastiku enda mõttekäigud laupäevases Päevalehes. Eriti see, kus ta ütleb, et Tartu on sisetunne.
Tegelikult ongi. Minul on oma sisetunde Tartu olemas ja ma armastan seda.
Mina jään ootama selle filmi jõudmist poelettidele nüüd.
Aga seniks - minge teie ka kinno :)!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar