Päkapikupakk heale sõbrale

Traditsiooniliselt osalesime Sigridiga Kullaketrajate foorumi jõuluteemalises pakivahetuses. Sigrid sai paki Liisu-Liisalt



Pakis oli roosa sall, fimoroosidega juukseklamber, imeilus lepatriinukellaga järjehoidja, metallhelmed isetegemiseks, šokolaad ja kaart.

Sigrid ise tegi paki Ritneyle ning paki sisu näeb siit.

Mina sain toreda paki Helkarilt.



Selles olid vääääga mõnusad sokid, mis on head ühtviisi nii jahedal toapõrandal tatsamiseks kui ka minu matkasaapa sees kandmiseks, samuti kaks tokki lõnga kudumiseks jõulukaart ja...



... maitsvad ja nägusad piparkoogid, mis täiesti tervena kohale jõudsid. Ja kuigi Helkar foorumis kirjutas, et valge mahuline vatiin ei ole mitte tulevaseks käsitöö tegemiseks, vaid piparkookide turvaja, hakkasid mul pakki avades esimese asjana mõtted tööle, kus ma seda lähiajal kasutan :) Ja juba olen ka kasutanud - ühe armsale jõnglasele meisterdatud pihulooma sisse, et see ka pestav oleks.

Mina tegin loos tahtel paki Liisu-Liisale, seda näeb siit. Ja tundub, et saaja jäi rahule :)

Aga kokkuvõte on üks, nagu alati - oli tore pakivahetus!
Mulle eriti tore, sest nüüd ma ei pea tütre käest enam villaseid sokke laenama - nagu klassikaline lugu kingsepa ja kingadega ikka on, ei olnud ma seni endale jõudnud neid kududa :)

Sinilind viib sihile

Justkui nägemispuudest oleks veel vähe, on Elli Ojakivi (47) pidanud rinda pistma ka ajukasvajaga. Ometi julgeb ta kinnitada: unistused on selleks, et täituda. Tuleb ainult tahta ja tasapisi tegutseda.

Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.

Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.

Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.

Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.

Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.

Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.

Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.

Kirjutamata testament

Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.

Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.

Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."

Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"

Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.

"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"

Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.

Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.

"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"

Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.

Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."

Puue: varjata või mitte?

Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.

Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.

Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.

Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."

Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."

Uus algus

Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."

Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.

Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.



Mehisuse supernäide

JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg

Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.

See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.

See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.

Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.

Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.

Svjata Vatra viib fännid folkekspeditsioonile Karpaatidesse

„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.

Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.

„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.

Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.


Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.

Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.

„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.



Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.



Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.

Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.




Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.


Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.

Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda

Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.

* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.

___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.

Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!

Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .

______________________________________________________________________________

Fotode autorid:

1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.

Uued sarjad

Nii, et ma ikka olen natukene sõnaaher ja ei ole mõnedest asjadest üle saanud või ei oska neid sõnastada, siis otsustasin, et lasen oma armsatel sõpradel, kes siia blogisse tee jõunud, lugeda ka midagi toredat ja alustan kahte uut sarja - ilmumata ja ilmunud lood.
Ilmunud lugudest tahaksin siin ilmutada artikleid inimestest, kellega kohtumine on minusse jätnud mõjusa jälje, kuid kellest kirjutatud lugu on ilmunud mõnes sellises väljaandes, mis levib vaid mingis kitsas ringkonnas.
Ning et minu igapäevatöös tuleb kahjuks ikka ette (õnneks harva), et mõned lood jäävad erinevate ebasoodsate mõjude kokkulangemise tõttu ilmumata, siis oleks ka see hea koht nende ilmutamiseks. Vähemalt iseenda jaoks, sest minu jaoks on suurem osa enda tööst tähtis.
Ja ehk leiab siia mõnikord tee ka mõni artikkel väga kaugest minevikust (just leidsin ühest kastist loo Annest ülikoolis... seda oleks ju tore mälu värskendamiseks lugeda :))
Ühesõnaga - toredaid lugemiselamusi!

Nutupirukas, mis maitseb hää

Tegelikult on tegu siis sibulapirukaga. Kuid kuna selle valmistamine kokale ei ole sugugi lihtne (need kaks korda, mida ma teinud olen, olen löristanud ise nutta, samuti on muutunud kummaliselt härdaks kõrval hängivad lapsed), siis sai pirukas nimetatud nutupirukaks.

Põhja jaoks segasin omavahel kokku 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid ja veidi soola. Surusin taigna klaasvormi.

Piruka katteks koorisin viis suuremat sibulat ja praadisin need pannil klaasjaks. Siis panin need kaussi, tükeldasin juurde veidi suitsuvorsti (mina ostsin uhe 14 kroonise paki Snack-drive vorstikesi) ning segasin need ära paki 10% hapukoore ja ühe munaga. Maitsestasin seda segu soola ja pipraga.

Siis valasin segu vormi ja panin kogu kupatuse ahju. Umbes 30-45 minutit ta seal 180 kraadi juures küpses (et helepruuniks muutuks pealt). Ja valmis ja maitsev ta sai.

Mis on tore, et kindlasti on see nutu-sibulapirukas tervislik. Ja see maitseb ka sibulavihkajaist lastele. Ausalt!

Soe käsitöö

Vahepeal olen ohtralt teinud käsitööd.

Glamuurset:



See kotike on leidnud omaniku.



Aga see ja järgmine ootab omanikku. Lilla koti mõõdud: pikkus 14 cm, kõrgus 9 cm



Rohelise koti mõõdud: pikkus 14,5 cm, kõrgus 8 cm. Avastasime just, et nendes saab mõnusalt hoida ka prille :) Seni on neid kasutatud kosmeetika, telefoni jms hoidmiseks. Kaks sellist kotti on veel valminud, kuid et need pole tellijateni jõudnud (läksid tellimusel sünnipäevakingiks), siis ma nende pilte veel ei näita.
Kui aga keegi on neist kottidest huvitatud, andke märku.

Edit: roheline kotike on ka omaniku leidnud.

Aga et glamuur ei toida ega soojenda, tuleb vahepeal ka midagi praktilist teha. Ühtede ammuste eeskujul kootud sokid tütrele. Jahedaks muutunud hommikud on ilmne kinnitus sellele, et ega tali taeva ei jää.

Glamuuri

Sain täna valmis oma punase kotikese, mille kallal siin tükk aega pusimist oli.



Idee ju iseenesest lihtne - lõng nimega Katia Trico Fieltro on mõeldud masinas viltimiseks. Et tee aga oma asi valmis, pista masinasse ja seadista see 40 kraadise pesuprogrammi peale.
Tegelikkuses oli asi aga keerulisem. Kudusin ühe toki lõnga lapiks, millest kott kokku õmmelda. Pistsin selle pesumasinasse, seadistasin masina 40 kraadi peale. Kuid tulemus - peaaegu ei miskit.
Pärast pesumasinast väljavõtmist nühkisin veidi käsitsi viltida ja siis hakkas tulemus veidi looma, kuid polnud ikka päris see. Eelmisel nädalal lõngapoes käies kurtsin oma muret ja ennäe - ka müüjail endil olnud lõnga katsetades sama probleem. Aga 60 kraadine pesuprogramm andnud juba tulemusi. Proovisin siis kodus järgi ja peaaegu tuligi.
Nüüd kaunistasin kotikese ära ka ja olen täitsa rahul. Veelgi enam - olen kindlalt veendunud, et mul on vaja selliseid pisikesi kotikesi, kuhu mahub telefon, huulepulk ja pisut raha veel paljudes erinevates värvides. Ja lilla lõng on juba kapi peal ootel. Ja ilmselt siis need kotid, mida ma parasjagu ei tarvita, hakkavad endas peitma fotokat, GPS-i või muid tarvilikke asju.
Ahjaa, seda õppisin ka, et asja peaks enne pesumasinasse pistmist ka kokku õmblema ja viimistlema. Valmis asi on lihtsalt nii paks, et selle töötlemine on keeruline.

Täidetud maitsev sügis

Septembrikuine "Eesti Naine" pakkus inspiratsiooni päris mitmes osas. Ka köögis - nimelt retsept "Täidetud sügis" pani kohe askeldama. Tulemus on selline:



Kui originaalretseptis sai valmis korralik ahjuroog koos kartulitega, siis mina pole seda teinud, lisaks kohandasin retsepti vastavalt sellele, mida parasjagu kodus oli. Aga täidetud paprikad ja tomatid olid imehead ja viisid kogu perel keele alla.

Nende valmistamiseks puhastasin paprikad seemnetest ning tomatitelt uuristasin välja sisu. Tomati sisu panin kaussi ja segasin selle hakklihaga (u 500 g), sellele lisasin veel ühe muna ja u 100 g keetmata riisi. Lisaks maitseks muskaatpähklit, soola ja pipart. Korralikult läbi segatud täidise toppisin paprikate-tomatite sisse ja ladusin köögiviljad oma ahjuvormi. Piserdasin need pealt õli, vee ja maitseaineseguga ja küpsetasin ahjus u 1,5 tundi. Tulemus on proovimist väärt - eriti sellise ilmaga nagu täna.

Parvemees Matti

Täna õnnestus mul teha üks südantsoojendav tiir mööda Tartumaa hoolekandeasutusi. Päeva jooksul kriipis hinge päris mitu kohtumist, üks meeleolukamaid oli parvemees Mattiga.



Matti on nimelt see mees, kes aastaid on vändanud Kavastu parve, et nii ümbruskonna inimesed kui juhuslikud rännuhimulised ikka otsemini üle Emajõe saaksid. Mõned aastad tagasi sai Matti ka teleekraanil töömurdja tiitli. Oma elus on Matti ikka päris suure hulga tööd maha murdnud.

Aga Matti on ka krutskimees. Kui suurest hulgast naistest koosnev seltskond täna parvega üle jõe sai (täna väntas parve üks teine mees, kuid kas Matti on juba pensionile jäänud, jäi elevuses küsimata), oli Matti kohal nagu viis kopikat ja küsis, kas keegi talle naiseks ei taha tulla.

"Ma suudlen su silmi..." algas tema külgelöömisviis. Ühele naisele teise järel. Kuniks paar asjalikumat küsisid, kas ehk Mattil suitsukala pole. Aga no kuidas siis ei ole kala mehel, kelle jaoks Emajõgi on peaaegu kodu (vaata allpoolt, milline oli jõgi peaaegu Matti koduväravast vaadatuna täna). Muidugi oli! Ja nii viis ta karja naisi endale koju ja tõi toast kaks värskelt valminud hõrgult lõhnavat suitsulatikat.

Ja saatis naised teele, neile ühe laulu, ühe suupilliloo teise järel esitades.

Matti on muhe mees, kellega kohtudes on tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Kuigi elusast peast nägin mina teda esimest korda, niisamuti, kui sõitsin Kavastu parvel elus esimest korda. Eriti meeldivad mulle Matti nägu ja silmad - nendes on kirjas Matti elulugu.

Madis Jürgen on Matti olemuse tabanud peaaegu kümnesse. Päriselt aimu saab sellest aga ainult Mattiga kohtudes.

Miks me nii tõbised oleme?

Kas keegi tark oskaks vastata küsimusele, miks paljud (mina, minu pere, paljud tuttavad ja nende lapsed) pärast nii imelist suve juba septembri alguses täitsa haiged on? Ja ikka korralikult ja igasugustes jõledustes?

Suve viimase päeva lummuses

Täna, kui akna taga sadas ja sadas kullastes päikesekiirtes kollaseid lehti, oli raske end tööle sundida. Vajalikud asjad said küll tehtud, kuid mõtted olid mujal. Ennekõike meenus, ilmselt oma värvide, helesinise taeva ja päikese tõttu päev, mis oli minu jaoks selle suve lõpu alguseks.

See oli päev, kui Eesti tähistas oma taasiseseisvumist ja inimesed pidasid plaane ühislaulmiseks. Meie olime aga ühe väikese seltskonnaga kogunenud Muhumaale, nagu seda igal suvel korra on tehtud. Igal aastal oleme seal midagi põnevat teinud/vaatamas käinud, sel aastal ootas ees matk Kõinastule. Laiule, kuhu saab lihtsalt läbi mere jalutada.

Kuigi mõned päevad enne seda olid olnud vihmased, oli ilm seekord meie poolt. Tee Kõinastule oli tõeliselt maaliline.




Ja just see vaatepilt mulle täna meelde tuligi.

Selle juurde veel lõbusat lobisemist sõpradega, meretäis millimallikaid, fossiilid - üks uhkem kui teine, turnimist tulepaagi otsas ja silmapiiri silmitsemist, uudishimulikke hobuseid, mõrkjaid kadakamarju ja äkki tekkinud tunnet, et ühte väravat oleks nagu varem näinud.



No ja pärast Kõinastu kohta lugedes selgus, et ilmselt ongi see nii, sest sellel laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.

Lapsed meenutavad sellest päevast, muidugi, heldimusega tagasiteel peetud vee- ja vetikasõda. Tänu taevale, et on olemas sõbrad, kes lastega selliseid asju ette võtavad, siis saavad vanemad jääda rahulikuks ja soliidseks :)

Järgmisel päeval kiirustas argipäev meid juba mandrile tagasi ning kui muhult lahkudes oli ilm veel selline soe ja sombune, siis mandrile jõudjaid tervitas sügisjahedus ja vihm. Sinna see suvi jäigi.

Ma tean küll, et kalendri järgi suvi veel kestab, kuid minu suvi täis vabadust, kogemist, rännakuid ja mõnusat aega koos perega sai otsa just siis. Kahju, et see argipäev nüüd pea üheksa kuud ehk laste järgmise koolivaheajani kestab :)

Ahjaa, selsamal päeval proovisin ma ka oma elu esimest kadakavihta. Mis oli päris tore kogemus erinevalt nõgesevihast, millega ma end suve alguses vihtuda proovisin. Rääkigu naisteajakirjad mis tahes - minu jaoks oli see elu jubedaim kogemus. Ja edaspidi täiesti välistatud. Aga kadakavihta peaks sagedamini proovima.

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.

Tuleb...

Taevasse kõrguv pihlakas Kirumpää linnuse varemeil. Tabatud täna.

Miks kajakaema karjub?

Kui pea kohal röögivad kaks kajakat, ei maksa arvata, et neid ajab meeleheitele tuul või et nad tahaksid grillilt sinu Talleggi kana süüa. Neil on hoopis pojad sinust paari meetri kaugusel...

Selline õppetund sai selgeks möödunud nädalal Otterbäckeni kämpingus Euroopa suuruselt kolmanda järve ääres.

Luban, et kirjutan siia vähemalt reisimuljeid ja vast nüüd midagi muud ka. Tihedamini.

Tahtsin siia kajakaema pilti ka panna, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel. Ehk hiljem.

Pakivahetus: aitame sõbral kodu kaunistada

Osalesin taas Kullaketrajate pakivahetuses. Sel korral siis aitasime sõpradel kodu kaunistada. Pean ütlema, et minu jaoks oli see väga keeruline vahetus, sest väga raske oli teha pakki inimesele, keda sa ei tunne ja kelle kodu pole kunagi näinud. Valisin ise paki sisse midagi klassikalist, kuid kas see saajale ka meeldis, veel ei tea. Lisaks unustasin enne saatmist ka pildi tegemata...



Mina sain aga paki Ussiceselt. Ja see oli väga mitmekesine ja tore pakk. Minu lemmikuks said kohe kuldse kotikese sees olnud klaasimarkerid - ma olen nende tegemise peale palju mõelnud, kuid tegemiseni pole jõudnud - pajalapid ja tillike riiv. Viimased leidsid kohe koha köögiseinal rippuvate konksude külge :) Aga lisaks olid seal veel kreekerid ja väga kauni paberidisainiga šokolaad, akna ette riputamiseks siidimaalid (ma ei teagi, kuidas neid õigem nimetada oleks) - need leiavad tee meie maakodusse. Ja kõige krooniks film "Briljantkäsi", mis pakkus palju rõõmu ja äratundmist meie pere täiskasvanud liikmeile, lapsed meie vaimustust mõistagi ei jaganud... :) Aitäh, Ussice!!!

Oli jälle üks tore-tore pakivahetus!

Kodumetsa ilu

Luusisin täna koos poja ja vennapojaga kodumetsas.
Silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav tärkamine on seal meeliülendav.



Emadepäev on ilusal ajal.

Kolm korda kevadet

Palju vett on merre voolanud. Ja siia pole kirja saanud ridagi. Sest kiire on - tahaks kevadest ju kõike saada. Ja mõnda asja ei taha siia kirja panna ka.

Aga vahepeal sai ühele poole taas üks pakivahetus. Isetegijates, 3x kevadet.

Tegin paki Perennale. Raske oli teha, sest blogi tal pole. Aga pärast pikka kogumist valmisid sellised asjad. Pakk oli ilmselt veidi ka tuhavangis, sest läks Saksamaale ja esimesed mitu päeva lennukid ei liikunud...

Panen koti pildi siia eraldi ka.



Sest kuigi selle kokkunikerdamise protsess oli raske, nautisin ma seda väga. Ja tegelikult oleks endalgi sellist kotikest vaja, lihtsalt oma lemmiktoonides :)

Mina ise sain paki Konnalonnilt.




Selles oli kaunis sinilillevärviline sall, salvrätitehnikas kaunistatud alus ja ise valatud geelküünal. Viimasest sai koheselt mu lemmik - oma lihtsuses ja õrnuses meeldib see mulle väga.

Kokkuvõtteks oli jälle üks tore vahetus.

Katkenud tee

Vanal Peedu veskitammil käib võitlus. Kumb jääb peale, puu või vesi?

Minul on mitu tahku...

Elul on ikka lahedalt palju tahkusid :)
Et sel nädalavahetusel ära sõita ei saanud, veetsin sellest suurema osa loomulikult jõe ääres - midagi pole teha, kui Kausikujulises Kalurikülas on tunda mereõhku, siis on vesi kahtlemata tegija... Eriti siis, kui ta tõuseb iga päevaga.



Ehk siis - nii jalgsi kui jalgrattaga jõe äärde sattudes tuleb kangekaelselt kõnniteedel käijatel (sõitjatel) arvestada ka veetakistusega.



Mereröövlilaev võib end muidugi praegu õigusega laevaks pidada. Ja lapsed tunda end päris meremeestena.



Minu lastele meeldis ka väga omadega jões olla :) Mis seda viga teha, kui jalas on tõhusad kummisaapad :)



Aga igatahes tasub jõe ääres jalutades olla tähelepanelik - oksaraagudel kiirsõitu nautivaid linavästrikke ei õnnestunud mul üles püüda, kuid oksarägastikus puhkavad pardid olid ka mõnusad jälgida. Neid mööda jalutavad inimmassid ikka üldse ei kõiguta.



Vähe sellest - kui on soovi, poseerivad nad mõnuga. Ja jalutavad rõõmuga kaasa.



Aga lastel on rõõmu laialt. Sest seal, kus laiutab muidu rand, on nüüd määratusuur veeväli. Ja rannaatraktsioonidel turnides saab osa veepargi põnevusest - kas kukud vette või mitte. Poisslapse tõin sealt koju täiesti märjana... :)




Ja tõelist kadedust tundis kummikuteta ema siis, kui tütar oli kuskil seal kaugustes päikese käes juba veerand tundi kevadet nautinud.

Ning lisaks kõigele sellele said nädalavahetusel puhtaks aknad, käidud K sünnipäeval ka imehääl Kosmikute ja SingerVingeri kontserdil. Sellest ka päevased üminad ja pealkiri sellel postitusel - on kasevete aeg!

Ja elu on täitsa kevadlill.

Vetepeegel

Kui jõest saab taevas ja taevast voolav jõgi...



Elu on mäng :)

Piirid

Kust läheb piir näilise ja tõelisuse vahel? Ja kumb on parem? Õigem? Ilusam?

Ilus elu on täis küsimusi.

Kevadveed ja -teed

Sellel nädalavahetusel sain taas kogeda seda, kui erinev on Eestimaa. Kui Tartus käivad lapsed koolis juba ketsidega, siis maal oli ilma kummikuteta liikumine võimatu. Ja mitte ainult pori pärast - paljudes paikades oli lumi veel valdav. Märg lumi.
Sest selle nädalavahetuse suurim tegija oli ilmselt vesi - oma ilus ja valus.



Näiteks hakkasid Tuhala nõiad saunas vihtlema ja nõiakaev üle "keema". Mina nägin seda looduse imet esimest korda elus. Varasematel aastatel olen lihtsalt jõudnud saunaõhtu lõpuks.




Meie käisime Tuhalas kaevu "keemise" esimesel õhtul ja siis oli rahvast veel vähevõitu, kuigi neid voolas sinna ja sealt ära lakkamatu joana. Huvitav, mida mõtlesid need Ülo Õuna loodud kivist Eit ja Taat, kui kogu see kirev kamp nende selja taga edasi-tagasi saalis. Üks härra oli lausa lipsu ette pannud, ülikonnapüksid jalga ja kingad ka...



Täna käisime ühes minu lemmikpaigas. Endla looduskaitsealal, Oostriku allikatel. Sealse rahu ja ilu vastu ei saa miski. Isegi mitte allika kõrvalt mööda minev tee, sest uitajaid sellisel porisel ajal sinna väga ei satu.



Küll oli seal romantikaotsijaid käinud talvel. Looduslikku ilu olid nad vürtsitanud küünlaleekidega... Ja siis pooleldi põlenud küünlad ja nende metallümbrised lihtsalt allikaserva ja - vette jätnud. Korjasime lastega neid paarkümmend tükki. Selline asi teeb kurvaks...



Aga et looduses peab valitsema tasakaal - pärast küünalde kokkukorjamist märkasin, et kullased vesikupud hakkavad vaatamata allikate ümber laiunud jahedusele ja lumele oma õisi avama... Küll nemad juba teavad, millal on õige aeg!



Tee ääres seisid väsinud varemed. Kunagi oli siin uhkete kaaristutega Norra mõisa tall-tõllakuur.



Ja Norra mõisa härrastemaja ise. Ehitatud 1792. Renoveerimine on pooleli, kuid vähemalt ei lagune miski nii hullusti, nagu ma mäletan seda oma lapsepõlvest. Tõsi, siis võis varemetes käies imetleda vanu seina- ja laemaalinguid. Nüüd on ainult hall betoon.



Koduteel kohtasime veel maastikku mäe ja veistega.



Ja nädalavahetuse lõpetas tänase päeva kohustuslik osa. Vähemalt nendes peredes, kus on lapsed.

Oli tore nädalavahetus :)

Päevapuudutused

Mulle see kevadine kellakeeramine kohe üldse ei passi. Ime seegi, et silmad praegusel kellaajal veel lahti. Sestap pikka juttu ei tee.
Ei jaksa lihtsalt.
Ehk pildid annavad mõne puudutuse minu päevast.



Käisin külas Reelikal, kelle õnnelepatriinud on jõudnud väga paljude inimesteni. (P.S. Kui on keegi, kelleni pole, andke märku. Organiseerime! See pilt on tehtud suvel folgi ajal Viljandi Jaani kirikus)



Piilusime Soomaa rahvusparki, mis teiselpool seda sängist välja voolanud vetemöllu paistis. Ilmselt teega selle all on halvad lood.



Ja siis oli üks tore meisterdamisõhtu minu elus tähtsat rolli mänginud majas, kus praegu elavad sõbrad. Selles majas käimine jätab alati sellise mõnusa tunde sisse. See jalamatt oleks mind justkui kõnetanud :)

Ja lisaks nägin veel kolme kirjut liblikat ja kahte pesal istuvat üsna väsinud ilmega toonekurge.

Elu piltides

Minu kaks nädalat on möödunud tihedate tegemiste all. Kirjutamine läheks pikaks, sestap mõned hetked pildis.



Lumetuubisin Otepääl...



... ja imetlesin Pühajärve ühes piknikuga selle ääres. (Jalad said küll märjaks, ei maksa liiga hoogsa sammuga järvele tormata, kui kevad on õhus :))



Külastasin Luigeparadiisi. (Minu kui maalapse jaoks on luige ja NII paljude luikede nägemine nii lähedalt erakordne sündmus. Ma tean küll, et luikede toitmine on surnud ring. Meie viisime neile kaerahelbeid...)



Uurisin Türisalus, kas kevad kuskilt juba paistab.



Nägin elus esimest korda jäämuinasjuttu Keila-Joal. Rohkem lõunaeestlasena olen põhjaranniku enda jaoks alles hiljaaegu avastanud. Jägalale olen jõundud paaril talvel, Keila-Joale alles pehmematel aastaaegadel. Tänavu sai reis tehtud vastupidi.



Käisin KUMU-s Kadri sünnipäeval. Soovitan soojalt :) - ühes giidiga olid mitmed näitused palju rohkem mõistetavad. Kuigi mõned pildid olid mulle tuttavad selleltki näituselt. Näiteks selle raamatu esikaane oma. Nüüd sai seda lihtsalt oma silmaga kaeda. Mõnusam tunne oleks olnud, kui oleks näpuotsaga silitada ka tohtinud - mina pean kohe asju millegipärast näpuga katsuma. Aga ma saan aru, et kui 1000 inimest kõik näpuga katsub, siis--- jääb järele ilmselt auk... ja mida ma siis imetlen?




Ja matkasin Taevaskojas. Ilmselt selle aasta viimane piknik lumel toimus sääl. Väga mõnus oli. Istusime kevadise jõe piiril, jõevool kogus iga sekundiga rammu juurde. Üle jõe istusid liivakivipaljandil tuvid, kes meile oma tegemistest rääkisid. Ja kuigi päikeses alganud matk-piknik lõppes paduvihmas, oli see üks viimase aja lahedamaid asju, mis me lastega oleme ette võtnud.

Kõike seda meenutades on elu lausa lill, onju... Aga miks ma siis ikka tunnen, et siin ja seal on kõik viltu...?
Oeh.