"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"
Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"
Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.
Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar