Lumetuubisin Otepääl...
... ja imetlesin Pühajärve ühes piknikuga selle ääres. (Jalad said küll märjaks, ei maksa liiga hoogsa sammuga järvele tormata, kui kevad on õhus :))
Külastasin Luigeparadiisi. (Minu kui maalapse jaoks on luige ja NII paljude luikede nägemine nii lähedalt erakordne sündmus. Ma tean küll, et luikede toitmine on surnud ring. Meie viisime neile kaerahelbeid...)
Uurisin Türisalus, kas kevad kuskilt juba paistab.
Nägin elus esimest korda jäämuinasjuttu Keila-Joal. Rohkem lõunaeestlasena olen põhjaranniku enda jaoks alles hiljaaegu avastanud. Jägalale olen jõundud paaril talvel, Keila-Joale alles pehmematel aastaaegadel. Tänavu sai reis tehtud vastupidi.
Käisin KUMU-s Kadri sünnipäeval. Soovitan soojalt :) - ühes giidiga olid mitmed näitused palju rohkem mõistetavad. Kuigi mõned pildid olid mulle tuttavad selleltki näituselt. Näiteks selle raamatu esikaane oma. Nüüd sai seda lihtsalt oma silmaga kaeda. Mõnusam tunne oleks olnud, kui oleks näpuotsaga silitada ka tohtinud - mina pean kohe asju millegipärast näpuga katsuma. Aga ma saan aru, et kui 1000 inimest kõik näpuga katsub, siis--- jääb järele ilmselt auk... ja mida ma siis imetlen?
Ja matkasin Taevaskojas. Ilmselt selle aasta viimane piknik lumel toimus sääl. Väga mõnus oli. Istusime kevadise jõe piiril, jõevool kogus iga sekundiga rammu juurde. Üle jõe istusid liivakivipaljandil tuvid, kes meile oma tegemistest rääkisid. Ja kuigi päikeses alganud matk-piknik lõppes paduvihmas, oli see üks viimase aja lahedamaid asju, mis me lastega oleme ette võtnud.
Kõike seda meenutades on elu lausa lill, onju... Aga miks ma siis ikka tunnen, et siin ja seal on kõik viltu...?
Oeh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar