See oli päev, kui Eesti tähistas oma taasiseseisvumist ja inimesed pidasid plaane ühislaulmiseks. Meie olime aga ühe väikese seltskonnaga kogunenud Muhumaale, nagu seda igal suvel korra on tehtud. Igal aastal oleme seal midagi põnevat teinud/vaatamas käinud, sel aastal ootas ees matk Kõinastule. Laiule, kuhu saab lihtsalt läbi mere jalutada.
Kuigi mõned päevad enne seda olid olnud vihmased, oli ilm seekord meie poolt. Tee Kõinastule oli tõeliselt maaliline.
Ja just see vaatepilt mulle täna meelde tuligi.
Selle juurde veel lõbusat lobisemist sõpradega, meretäis millimallikaid, fossiilid - üks uhkem kui teine, turnimist tulepaagi otsas ja silmapiiri silmitsemist, uudishimulikke hobuseid, mõrkjaid kadakamarju ja äkki tekkinud tunnet, et ühte väravat oleks nagu varem näinud.
No ja pärast Kõinastu kohta lugedes selgus, et ilmselt ongi see nii, sest sellel laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.
Lapsed meenutavad sellest päevast, muidugi, heldimusega tagasiteel peetud vee- ja vetikasõda. Tänu taevale, et on olemas sõbrad, kes lastega selliseid asju ette võtavad, siis saavad vanemad jääda rahulikuks ja soliidseks :)
Järgmisel päeval kiirustas argipäev meid juba mandrile tagasi ning kui muhult lahkudes oli ilm veel selline soe ja sombune, siis mandrile jõudjaid tervitas sügisjahedus ja vihm. Sinna see suvi jäigi.
Ma tean küll, et kalendri järgi suvi veel kestab, kuid minu suvi täis vabadust, kogemist, rännakuid ja mõnusat aega koos perega sai otsa just siis. Kahju, et see argipäev nüüd pea üheksa kuud ehk laste järgmise koolivaheajani kestab :)
Ahjaa, selsamal päeval proovisin ma ka oma elu esimest kadakavihta. Mis oli päris tore kogemus erinevalt nõgesevihast, millega ma end suve alguses vihtuda proovisin. Rääkigu naisteajakirjad mis tahes - minu jaoks oli see elu jubedaim kogemus. Ja edaspidi täiesti välistatud. Aga kadakavihta peaks sagedamini proovima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar