„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.
Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.
„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.
Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.
Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.
Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.
„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.
Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.
Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.
Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.
Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.
Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.
Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda
Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.
* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.
___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.
Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!
Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .
______________________________________________________________________________
Fotode autorid:
1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar