Täna õpetasin ühele suuremale lasteseltskonnale veidi meisterdamist.
Nii suuremad kui väiksemate poiste-tüdrukutega võtsime ette seepide viltimise. Lahe on see, et just poisid tundusid villa ümber seebi kerimises ja selle viltimises oluliselt osavamad olema. Ja selgeks sai ka see, et seebi viltimine on igas vanuses (ka viie aastane põnn sai hakkama) igati mõnus tegevus - see rahustab, arendab kätetööd, selle abil saab õpetada värvide kokkusobitamist ja kannatlikkust, mis teadupoolest ju inimest kaunistab. Ja ka üksteise kõrval töötamist, sest meil oli täna ruumi nii vähe, et hulgakesti tuli ühe väikese kausi taga istuda ja kuidas sa seal siis askeldad nii, et kaaslased märjaks ja seebiseks ei saaks :)
Meil kohati said, kuid siis saime omakorda harjutada veel toa pesemist - selgus, et on terve hulk lapsi, kes pole eales oma kodus toapõrandat pesnud. Ja mopiga tegid nad seda ülimeelsasti, isegi järjekord tekkis.
Ma pean ütlema, et 21 lapsele korraga pole ma varem eales ühtegi asja õpetanud. Aga ma sain hakkama! Mis siis, et nahk oli vahepeal seljas ikka jubedalt märg, kausitäie vett (leidsin hiljem üles) ja tassi kohvi (jäigi kadunuks) kaotasin ära.
Nobedamate tüdrukutega võtsime ette veel ka varem valmistehtud fimopärlitest kaelakeede tegemise - tuli leida üksteisega sobivad pärlid, panna need omavahel sobima ning lisaks leida neile veel ka sobiv kee. Ja vat see tegevus oli tõeline pähkel ja nõudis tõelisi läbirääkimisoskusi, sest väikestes tüdrukutes ilmnes kaks olulist poolt. Esiteks - kui on kuskil saadaval pärlid, tuleb neid haarata pihutäite kaupa põhimõttel mida rohkem seda uhkem (isegi mustlased ilmselt kahvatunuks selle pildi kõrval). Ja teiseks - on üks teatav iga, kus värvidest rääkides hakkab igast väikese tirtsu nahapoorist välja voolama sõna roosa.
Ühesõnaga, jällegi kiire värvi ja rütmiõpetus ja kokkuvõtteks said kokku päris kenad keed, nuriseda oleks võinud ainult ühe osas, kuid hilisteismeline tütarlaps oli kindlalt veendunud, et valminu oli ilusaim kee maailmas.
Nendest kahjuks siia pilte üles panna ei saa, sest pildistasime neid vaid laste kaelas. Kui kunagi need pannakse näiteks ühingu kodukale, siis lingin, aga esialgu ma endale seda voli ei võta.
Sellist päeva võiks aga veelgi korrata, mulle täitsa meeldis. Rääkimata lastest, kes lahkusid rahulolevana ja säravail silmil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar