Nonii. Kaunid kevadlilled vaasis ja naistepäev käes. Käisin sel puhul isegi ühes kaubanduskeskuses kontserdil ja lasin Trafficu "Kesköödisko" saatel kätele mõnusalt niisutavat massaaži teha. Elu nagu hernes, eksole.
Ja mõned õnnesoovid ja tervitused tõid ka naeratuse näkku. Mida sa muud ikka teed, kui leiad postkastist sõnad:
Roosi jaoks ei ole aega olemas.
On lihtsalt roos, mis on täiuslik
oma olemasolu igal hetkel.
:)
Ja kõige armsam asi oli see, et poeg kinkis emale ja õele karbi Raffaellot. Vaatamata sellele, et tema lähiümbruses naistepäevast ei peeta ja tähtpäevad üldse argipäevadest veel tavalisemaks kipuvad saama.
Aga muidu on kõik kehvasti, sest miski kuri kevadtõbi lajatas mulle salaja täiega. Pea kaalub mitu puuda, kurk on valus ja üleüldse tahaks sellises seisus vaid lamada. Ning tunda, et keegi hoolib ja hoolitseb. Nii nõrgaks ja vanaks olen jäänud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar