Nii mõnus on end pisut tühjana, veidi kaevamisest pakitseva selja ja kätega, visata end pikali kodusele heinamaale.
Ja vaadata tühja-tühja taevasse. Kõige sinisemasse taevasse, mis sa oma elus kunagi oled näinud. Nii sinisesse, et kui kaua vaadata, siis hakkab silmadel lausa valus.
Aga kaua ei saa muidugi vaadata ka. Sest kuskilt tuleb lennuk, sabas kaks tossutriipu. Ja liigub tasapisi tühjusesse.
Pisikese distantsiga tuleb tema sabas veel teinegi lennuk, sabas kaks tossutriipu.
Aga tema enam tühjusse ei liigu, teda ootab ees juba üks sarnane masin.
Vähemalt tõi see veerandtund mu pähe teadmise, et kui teinekord tekibki tunne, et torman tühja, pole see asjatu. Sest minu taga tormavad inimesed ei pea tänu minule enam tühja tormama. Ja kunagi on minu ees juba keegi tormanud. Suure edumaaga.
Ja imeilusa lätikeelse laulu "Spogulīt, spogulīt" imeline mõistatus sai lahendatud. Huvilised leiavad vastuse siit.
Nüüd jääb üle veel võtta kätte ja sõita lõunanaabrite juurde, et see laul endale ka miskil helikandjal hankida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar