Mõistus või tunded?

Hiljuti näidati televiisoripurgis filmi „Mõistus ja tunded”. Kuigi olin seda kümmekond aastat tagasi kinos näinud ja mingi tunne oli sees, et see on hea film, ei mäletanud ma pooltki, et see NII hea film on.
Igatahes haaras see täiega mind oma lummusesse ja pani pikalt arutlema selle üle, et kumb on siis oluline – mõistus või tunded? Ja kas ma ise olen õnnelik?
Tõenäoliselt neid mõistuse-tunde valikuhetki tuleb elus veel küllaga ette (naine, nõrkus on su nimi). Ja ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen. Kui analüüsida üldplaani, siis on kõik ju tegelikult ok.
Kui vaadata aga detaile ja eelkõige enda seest, siis mõne asja kohta küsiks endalt küll, et kas tehtud valikud on ikka need, mis aitavad mõistusel-tunnetel koos eksisteerida. Ehk siis et teinekord isegi tundub, et üks kipub teist välistama.
Ma ise olen ilmselt rohkem tunneteinimene. Aga samas rahu ja ausust armastav. Kohe nii, et segased ja negatiivsed tunded võivad elu igapäevase eksisteerimise korralikult pea peale lüüa. Õnneks olen ma õppinud oma 30 elatud aasta jooksul ikka nii elama, et mingi aja jooksul suudan oma mõtteid ja edasisi tegemisi korrigeerida nii, et ikka tasa ja targu edasi toimetada.
Aga see, mille ette elu teinekord lihtsalt lambist seab, on hirmutav küll. Õnneks on head asjad ikka tugevas ülekaalus (või olen ma liialt sinisilmne???) ja see on ka see, mis laseb päikesel särada ühtviisi kõigile.
Iseasi on see, kas me seda päikest ühtemoodi ka nautida oskame.
Ja kuuga on ka see lugu, et kuigi vahel on ta nii armas, selgub hiljem nagu Dagö laulus: „... sa ei suudelnudki kuud, hoopis mingit muusikut...”
Elagu tunded!
Tänase päeva laul on aga endiselt inspireeritud laupäevasest kontserdist.