Üleeile läksid lapsed ratastega õue sõitma. Et said seal kokku ka oma sõpradega ja veel mingite poistega, kes ikka siinkandis hängivad, otsustati üheskoos ka kulli mängida. Kuni selle hetkeni, mil üks võõrastest poistest lõi minu pojale rusikaga pähe. Tegevust saatsid sõnad: "Oi, ma vist lõin kõvasti, tal vist oli valus." Seepeale astus poja ligi teine poiss, kes virutas ka rusikaga pähe küsides, kas ikka on nii valus.
Poeg tuli nuttes tuppa. Tema meeleheites oli mõistmatust ja tõsiselt õnnetu olemist.
Minul ka. Juba teist päeva.
*
Eile ilmus online-ajakirjanduses teade, et Tallinna politsei otsib 9-aastast poissi.
Mõned tunnid hiljem tuli samasse teade, et poiss leiti üles. Trammist. Aga - poiss oli kadunud nädal aega. Mida tegid vanemad, et poiss alles nädal hiljem tagaotsitavaks kuulutati. Mida ütles politsei? Kas poissi poleks saanud leida tiba varem, kui pärast nädalast ei-tea-kus olemist? Kas lastekaitsetöötajad ikka uurivad asja tagamaad ja kas nad ikka võtavad ette midagi, mis sääraseid sündmusi tulevikus ennetaks?
*
Nii palju vastamata küsimusi. Ja segaseid tundeid. Ometi kasvavad kõik need samad poisid kodudes meie ümber. Ja liiguvad tänavail meie ümber. Käivad samades koolides, kus meie lapsed. Loevad samu raamatuid ja vaatavad samu filme.
Nende vanemad on käinud samades koolides, kus meie. Lugenud samu raamatuid, mis meie. Kurvastanud tõenäoliselt samade asjade pärast.
Millal ja millest tingituna aga tekivad need hetked, kus inimeste arusaamad ühesugusest rõõmsast maailmast nii totaalselt lahku kasvavad? Ja miks need need maailmad ja ellujäämisviisid selle ühiselt sinise taeva all küll nii erinevad on?
Ja mida ja kuidas teha, et enda lastele ellu kaasa anda seda kõige õigemat? Ja mis see õige üldse sellistes olukordades on?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Maailm on sama. Kuidas maailma tajuda - erinev. Kas klaas on pooltühi või on ta pooltäis. Kas üksteise löömine nt rusikaga pähe on peres norm või hälve. Tänaval ringi hängivad lapsed ei ole ju enam tited, kes piire katsetavad ja kellele teise löömine-hammustamine on andestatav. No ja perest läheb käitumine väljapoole. Vist.
Selleks et inimene kadunuks kuulutatakse, on vist mingid tähtajad. Tõenäoliselt vanemad-politsei tegelesid kogu selle aja otsimisega. Miks asi nii hilja meediasse lasti, ei tea. On see politsei teha või vanemate teha, ei tea.
Kõige õigema kaasaandmiseks on vist parim ise lapse jaoks olemas olla ja head eeskuju anda. Muretsedes lapsele piisavalt headeks vanemateks olemise pärast viivitasime päris mitu aastat, enne kui perre kellelgi sündida lasime. Aga poleks pidanud. Piisab vähemastki:)
Muu asja kõrval hämmastaski mind see, et alles nädal aega hiljem meediasse lasti. Ma tean, et politseil on tagaotsitavaks kuulutamisel mingid tähtajad, kuid võibolla oleks saanud selle poisi trammist üles leida juba samal/järgmisel päeval? Muidugi ei tea lõpuni selle perekonna sisemisi probleeme ja käitumismustreid, kuid eile töö juures arutledes jõudsin mõtteni, et seesugune tähtaeg on ju omati igasguses vastuolus lastekaitseseadusega - kindlasti saaks lapsi paremini/kiiremini aidata, kui politsei nädalakest ei ootaks.
Aga kust Sa tead, et politsei nädalakese ootas? Ega's politsei töö ei alga lehekuulutusest. See on üsna meelevaldne järeldus, et politsei ootas. On jah tähtajada ja on reeglistik, mille järgi käituda. Ja põhimõtted, mille alusel abistatakse. Et nt hulkumisele kalduvat last ei hakata(gi) otsima.
Ma ei pannud oma mõtteid selgelt kirja. Põhiliselt mõtlesin ma selle ootamise all seda, et avalikku otsingut kohe alustades on võimalused last kiiremini tabada. Ilmselt ka juhul, kui laps tõepoolest hulkumisele kaldub - sest selge on see, et tänav ei ole talle sobilik paik.
Ja ma ei taha teps mitte politseid süüdistada, pigem just tekitas minus kurbust süsteem tervikuna, mis tegelikkuses algab ju kodust.
Postita kommentaar