Kauaoodatud kontserdile ma möödunud neljapäeval ei jõudnud - miski koleviirus ründas mind ja sai must jagu. Mitmeid kordi oksendamist ja maa ja taeva vahel olemist oli kõik, mida möödunud neljapäeval teha jaksasin. Õnneks veidi tööd ka, kuigi ikka väga suure ponnistamisega.
Õnneks läks olemine aga niivõrd heaks, et reedel võtsin kätte ja läksin töökoha kevadseminarile. Mis oli väärt ettevõtmine, sest kui ma esimene kord metsas orienteerusin, eksisin lihtsalt ära. Teine kord läks juba tüki paremini.
Muidu on sellest aga kelmikas lühiülevaade siin .
Ja orienteerumine oli tegelikult vahva. Kui seda ei peaks valdavalt tegema ainult hirmsal kombel joostes!
Laupäeval suundus kogu pere jooksumaratonile.
Kus sajad ja sajad lapsed jooksid. Meie pere õnnelik esindus jõudis ka finishisse :)Pühapäeval oleks tahtnud vara ärgata. Kohe oli nii, et uni läks normaalsel ajal ära. Aga - korraliku ema kombel ei saanud ma seda teha. Sest köögist kostusid vaprad toimetused. Jõudsin selle ajaga uneleda, aknast närviliselt välja kiigata (ega keegi minu pesunööre kasutusse ei võta), telefonis lugeda ära kõik Balkanivisiooniga seonduvad uudised ja emailid ja üldse :) Veidi enne ühtteist saabusid aga usinad lapsed voodiveerele emale mõeldud valssi laulma. Ja pärast seda maitses kohvi ja lavashirull ja küpsisetort küll väga hästi.
Kui õhtupoole I. aga tööle läks, suundusime metsa. Imetlesime looduse ilu, kuulasime tänavust esimest kägu ja nautisime päikest.
Kõndisime Potsataja ja Gena kombel liipreid mööda ja lehvitasime rongijuhtidele.
Ja päeva krooniks oli pikinik sõprade juures koos Janika imemaitsvate pannkookide ja hapukurkidega, ploomimoosiga kaetud leiva ja mõnede liivateradega hammaste all.
Ühesõnaga - nädalavahetus täis idülli.
Aga et asi liiga selge ei oleks, natuke mõistujuttu ka. Nimelt jõudis minuni täna mõtlemapanev tunne. Tunne, mis ühtaegu on täis kergendust ja selgust, kuid teisalt jääb sellest õhku magusat kripeldust oma unistuse järele. Teinekord oleks ju lihtsam, kui otsustamist nõudvad olukorrad ootamatult meieni jõuavad ja meid fakti ette panevad. Küllap on minu aeg veel ees, olgu see siis teadlikult otsuseid vastu võttes või ootamatult fakti ette sattudes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar