Volbrist ja vägivallast

Homme lähen tööle – kuigi igasugu laboritulemused on tulemata, on olemine ikka tuhandeid kordi parem, kui enne haiglasolemist. Ja aeg on taas härgi sarvist haarama hakata…
Aga viimased sinise lehe päevad olid mõnusad. Kuigi ilmad kippusid jahedaks ja ajad on ärevad, üritasin lastega ikka linna peal hängimas käia.
Botaanikaaed on vaieldamatult meie lemmik! Praegu on seal aeg, kui kevadet on aimata siin-seal, kuid varsti leegitsevad täiel rinnal tulbipeenrad ja siis tuleb iiriste aeg ja üldse. On seal ilus.
Ja teel botaanikaaiast koju pidime Siimuga Sigridit ja minu õde ootama. Kes tõeliste naisharakatena unustasid end suveniiripoe sädelust imetlema. Ja külma peletamiseks tantsisin ma oma pojaga seal polkat. Oi see oli tore! Varsti on ju käes kole puberteet ja siis peab emast mitu meetrit eemal linnas ringi liikuma. Tõenäoliselt.
Esimest korda elus volberdasin aga nii, et öösel ei tuhisenud akadeemiliste ringkondade rüppe ja nõiaks maskeeritud lastega linna peal ka ei tuterdanud. Viimane otsus sündis ühiselt – ilm kiskus ikka äärmiselt külmaks ja pisukene turvatunde puudumine (kuigi Tartus on sellega ju paremad lood erinevalt pealinnast) mõjutas seda ka. Eelkõige laste poolt. Ja sisetunnet tuleb kuulata.
Ja võta sa nüüd kinni, oli see viga või mitte, sest enne õhtu pingelist lõppu oli ju kõik tore. Õnneks aitas hilisem jalutuskäik tunnetel pisut põgeneda ning päris unetu öö selja taha ei jäänud.
Sellel volbriööl nägin aga kahte filmi, millest kõik räägivad, aga mida ma ise näinud polnud. Esimene oli kultusfilmi maine omandanud “Tulnukas” – peaaegu kõik räägivad ja kõik on näinud.
Maitea. Minu meelest oli see jabur. Omamoodi peent huumorit leidus selles muidugi ka, kuid jah. Ilmselt olen nii aeglase taibuga, et pean selle üle järele mõtlema.
Teine film oli "Klass". Ma tänan taevast, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Sest isegi pisikeses toas kõrvuti sõpradega seda vaadates puges see vägagi minu sisse. Ja traagilised lõpustseenid panid võpatama. Ja see viisiümin: "Ma ei sure teie kiuste..." Oeh. Jätkuks kõigil kiusatavatel nii palju meelekindlust. Paraku on ju meiegi pisikeses riigis juhtumeid, kus lapsed oma suures meeleheites näevad ainust väljapääsu endalt elu võttes.
Ma tahaksin väga loota, et see seal oli suuresti üle pingutatud stsenaarium. Kuigi M, kes oma õpetatavate lastega seda vaatamas käis, ütles, et lapsed tõepoolest arvavadki tihti nii, nagu seal filmis. Et ise ta on selline jobu. Jne. Ei tea, kas meie, täiskasvanud saame selle suhtumise muutmiseks midagi teha?
Ilmselt saame. Aga mitte vaid koolis, kodust algab kõik.
Sest sellessamas filmis oli ju õpetlikke pointe. Just eelkõige minu meelest õpetajatele ja lapsevanematele. Tean väga toredaid õpetajaid, kuid paraku on minugi teel olnud pedagooge, kes probleeme haistes pea liiva alla topivad.
Oma koolitee jääb küll kaugele, kuid mõrtsukateks ja parandamatuteks nimetatud klassivennad on kasvanud ja arenenud igati lugupeetud ja armsateks inimesteks. Sealhulgas ka üks minu vendadest, kes algklassides tihti kiusamise objektiks oli ja kes seetõttu erikooli taheti saata. Kui lootusetu. Õnneks on nii minu klassivendadel kui lihasel vennal olemas olnud ema, kes oma lapse eest seisab.
Isegi olen pidanud oma lapse eest seisma. Kui lasteaias kerkis ühel päeval meie teele üks kole probleem. Ma ei tahaks seda siin kirjeldada, sest Eesti ja veel enam meie kodulinn on väike ja keegi võib paratamatult haiget saada. Tollal olin ma ise esmalt endast väljas, kuid otsisin kindlust, et minu tunnetel on objektiivne alus. Käisin laste tugikeskuses ja sain kinnituse. Selle toel läksin asja arutama lasteaia juhataja jutule. Kes teatas mulle, et ärgu ma tehku sääsest elevanti. Ja et kas ma arvan, et see ühekordne lärmilöömine kaotab kõik probleemid meie piirkonnast.
Ma ei arvanud ju. Ma tahtsin vaid, et olukord leiaks konstruktiivse lahenduse ja lapsed saaksid abi õigel ajal. Ma usun, et minu laps sai. Aga selle teise poisi (praegu 11 aastane) suunamiseks olnuks siis viimane aeg. Praegu näen teda tihti oma aknast. Ja kurb on.

Aga. Lumepalliefekt on see, mis peaks kõigil lastega tegelevatel täiskasvanutel olema suurelt ja punaselt seinale kirjutatud.
Sest väikestel asjadel on kalduvus suureks kasvada. Nii koolis, kodus kui sõprade seas.