Seina kraabitud tarkus

Umbesolekust hullem on möödavaikimine.

Kuri kõu

Kust see äike tänavu küll oma jõu saab?

Tasahilju hiilivast vanadusest

Koondasin siin mitu päeva mõtteid teemal: tasahilju hiiliv vanadus.
Nimelt läheb hommikuti uni ja üldse. Aga näe - täna hommikul avastasin, et siin on kõik minu mõtted kirjas.

Magus antidepressant

Üle pika aja haarasin täna käe shokolaadi järele, kui tundsin, et juhe on täiesti koos ja enam ei jaksa. Mitu head kuud suutsin sellest hoiduda (või siis ehk ei olnud juhe nii koos?).
Õnneks sõin tillukese. Aga mehele olid tudengid toonud ka karbi. Seega kodus magusate antidepressantide manustamine jätkus. Õnneks polnud palju vaja, et ses kuumas süda läikima hakkaks.
Igatahes on selge see, et mitut suurt tööd ei maksa endale kuhja võtta. Ja ventilatsioonivabas ruumis ei ole võimalik töötada.
Tegelikult teadsin ma seda ju ennegi. Aga mis sa siis teed, kui kohusetunne on kõigist muudest iseloomuomadustest üle ja tehnikamehe ramm ventilatsioonistüle ei käi. Ja pikk suvi on veel ees...

Kiirus, kiirus, mis muud

Valvereporteriks olemine, ilusad ilmad ja sportlik nädalavahetus on viimase aja märksõnad. Ja need on võtnud kogu aja. Ja andnud vastu mõnusalt veedetud aja. Seda ma nüüd naudingi... veel mõned tunnid valveinimese tööd ja siis häälestumine uuele mõnusale lainele.

Tartu märgid

Igas paigas on inimesi, kes on justkui selle paiga märgid. Visiitkaardid. Osa sellest paigast.
Tartus on üks selline minu meelest auväärt Hillar Palamets. Oma armsa vanameheliku oleku ja hiiglasuure tarkusega annab ta silmad ette kõigile teistele märkidele.
Tal on alati taskus mõni mõnus seos inimeste või aegadega ajaloost ja ka paar kommi, mida mälumängutüdrukutele pihku pista...

Üle pika aja kohtasin täna teda Riiamäe all ülekäigurajal. Tatsas punasega tulega üle tee.
Et ajame ikka mõned sõnad juttu, kui kokku saame, söandasin talle teha sõbraliku peapesu. Taat vastas häbelikult, et ta vaatas, et autosid ei tule, et siis võib ju ikka minna. Aga ma ei jätnud rahule ja märkisin, et mõelgu ta vaid, kui lapselapsed oleksid kaasas, mis need nüüd siis mõtleksid.
"Peapesu sain ma ju nüüd niigi," vastas ta häbelikult...

Aga see sõbralik kohtumine tegi tuju heaks. Ja sellistel kohtumistel on mul alati südamest kahju, et tema ei ole olnud minu õppejõud.

Ning varsti saab auväärt härra 80 aastaseks. Et tal jätkuks veel jõudu paljudele noortele südameheadust ja teadmisi teele kaasa anda!

Päikese näpistus

Täna veetsin lõunaajal tunnikese Toomel koos kahe vahva inimesega kohvitades. Sättisin end meelega istuma päikese poole, et see saaks palgeid silitada ja oleks muidu ka hea.
Aga mis tegi tema - pani selle pisikese ajaga põse õhetama ja puges pluusikaelusest sissegi. Nii, et nüüd on mul, päikesega mitte suurel sõbral, jumekas nägu ja
dekolteegi :D
Päikese paistel õilmitsevate taimede lõhnadest ei räägigi ja need muutuvad iga päevaga aina joovastavamaks, sest ootamatult õide puhkenud kastanite kõrval õitsevad varsti mu lemmikud jasmiinidki.
Ja ainult Tartus (vist) on võimalik see, et neid päikese ja lõhnade nautimise kohti on ka kesklinna soppides piisavalt. Tuleb vaid need üles leida!

Kirju elu

Üleeile läksid lapsed ratastega õue sõitma. Et said seal kokku ka oma sõpradega ja veel mingite poistega, kes ikka siinkandis hängivad, otsustati üheskoos ka kulli mängida. Kuni selle hetkeni, mil üks võõrastest poistest lõi minu pojale rusikaga pähe. Tegevust saatsid sõnad: "Oi, ma vist lõin kõvasti, tal vist oli valus." Seepeale astus poja ligi teine poiss, kes virutas ka rusikaga pähe küsides, kas ikka on nii valus.
Poeg tuli nuttes tuppa. Tema meeleheites oli mõistmatust ja tõsiselt õnnetu olemist.
Minul ka. Juba teist päeva.
*
Eile ilmus online-ajakirjanduses teade, et Tallinna politsei otsib 9-aastast poissi.
Mõned tunnid hiljem tuli samasse teade, et poiss leiti üles. Trammist. Aga - poiss oli kadunud nädal aega. Mida tegid vanemad, et poiss alles nädal hiljem tagaotsitavaks kuulutati. Mida ütles politsei? Kas poissi poleks saanud leida tiba varem, kui pärast nädalast ei-tea-kus olemist? Kas lastekaitsetöötajad ikka uurivad asja tagamaad ja kas nad ikka võtavad ette midagi, mis sääraseid sündmusi tulevikus ennetaks?
*
Nii palju vastamata küsimusi. Ja segaseid tundeid. Ometi kasvavad kõik need samad poisid kodudes meie ümber. Ja liiguvad tänavail meie ümber. Käivad samades koolides, kus meie lapsed. Loevad samu raamatuid ja vaatavad samu filme.
Nende vanemad on käinud samades koolides, kus meie. Lugenud samu raamatuid, mis meie. Kurvastanud tõenäoliselt samade asjade pärast.
Millal ja millest tingituna aga tekivad need hetked, kus inimeste arusaamad ühesugusest rõõmsast maailmast nii totaalselt lahku kasvavad? Ja miks need need maailmad ja ellujäämisviisid selle ühiselt sinise taeva all küll nii erinevad on?

Ja mida ja kuidas teha, et enda lastele ellu kaasa anda seda kõige õigemat? Ja mis see õige üldse sellistes olukordades on?

Kollane nädalavahetus

Nii kollane, nagu on Eestimaa sel nädalavahetusel, ei ole vist ükski teine riik maailmas!
Ja ometi oli selles kollases imeline olla, kuigi selle kollasega võitlemisest koduaias valutavad luud ja eriti käed:)

Mosaiikpäev

Tänase päeva tervik saab kokku pisikestest kildudest.
* Päike.
* 68 õiega orhidee, millest saab lugeda juba veidi rohkem kui tunni aja pärast Tartu Postimehest. Sain julgust ja kindlust endale see kaunis lill muretseda. Nüüd peab vaid sobival hetkel poodi sattuma (ja veel lahedam oleks, kui keegi mulle lilli kinkida tahaks :)).
* Tõsine jutuajamine pojaga kohustuste täitmise teemadel.
* Eile saadud plaat (kas see nüüd küll seotud on, kuid ometi meeldib mulle mõelda, et muusikuid tasub teinekord meeltesegaduses suudelda).
* Päike.
* Imeline päikeseloojang teel Vastse-Kuustest koju.
* Lapsed - nii enda ainsad ja imelised kui kaks H.M.S-t. Mulle meeldivad nutikad energilised askeldajad!
* Värvid! Sellistel päevadel nagu täna ei tahaks ma olla mitte vaid tillukese kunstigalerii omanik, vaid lausa kunstnik ise. Nii palju on maailmas ilusaid värve, mis jäävad elama vaid meeltesse, sest ükski fotokas neid tabada ei suuda. Ja ülesjoonistamiseks pole paraku andi.

Ja lähipäevil üritan salaja hiilida mõnda teatavasse poodi, et siis salaja püüda lohesid taltsutama õppida.

Jälle saladused

Blogides ringleb testike. Leidsin selle Heidilt.

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel

Mustale riietusele annab kontrasti valge soe sall, mokad koogised, juuksed vihmast tavapärasest pisut rohkem krussis.

2. mida sa näed oma vasakul pool

Kalendrit, kus on kirjas pereliikmete kuu aja tähtsaimad tegemised. Selle all sirelililla sein.

3. mis laulu sa viimasena kuulsid

Jaan Pärn ja Pahad Seemned esituses pala pealkirjaga Väärikus.

4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha

Unistada

5. mida sa ei oska teha?

Kleiti õmmelda

6. kõige imelikum asi, mida oled teinud

Luuranud läbi lukuaugu, mis koridoris toimub.

7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?

Galerist tillukeses hubases kunstipoes.

8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?

Sellise koheva, mille saab vajadusel ümber õlgade soojenduseks keerata.

9. sinu kolm pahet

Raamatute ja plaatide ostmine, liigne muretsemine, lobisemine.

10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?

Jah.

11. tunnista midagi ülesse

Täna hommikul tönnisin salaja.

VAAT NII!

Vihmane igas mõttes

Mõni päev kohe algab eriti viletsalt pihta ja terve päev on äärmiselt nutune tunne. Ja ka ilm, va sindrinahk, teeb selle tunde püsimiseks kõik.
Õnneks on olemas ka paremaid päevi, ma tean.
Ja täna on just selline päev, kus edasisi tegevusvariante on vaid kaks.
1. Juua mõne sõbraga pudel veidi ja lihtsalt olla.
2. Pugeda oma sooja teki alla ja lihtsalt olla.
Et veel on töökohustusi, ei saa ja ei jaksa otsustada.

Hiljem: Tormasin koos fototrummariga läbi linna. Magasin aknast paistnud ainsas päikeselaigus. Tegin tiiru linna peal. Päeva laul on ikkagi selline.

Kevadised komberdused

Nii, nüüd siis vahepealsest.
Kauaoodatud kontserdile ma möödunud neljapäeval ei jõudnud - miski koleviirus ründas mind ja sai must jagu. Mitmeid kordi oksendamist ja maa ja taeva vahel olemist oli kõik, mida möödunud neljapäeval teha jaksasin. Õnneks veidi tööd ka, kuigi ikka väga suure ponnistamisega.

Õnneks läks olemine aga niivõrd heaks, et reedel võtsin kätte ja läksin töökoha kevadseminarile. Mis oli väärt ettevõtmine, sest kui ma esimene kord metsas orienteerusin, eksisin lihtsalt ära. Teine kord läks juba tüki paremini.
Muidu on sellest aga kelmikas lühiülevaade siin .
Ja orienteerumine oli tegelikult vahva. Kui seda ei peaks valdavalt tegema ainult hirmsal kombel joostes!

Laupäeval suundus kogu pere jooksumaratonile. Kus sajad ja sajad lapsed jooksid. Meie pere õnnelik esindus jõudis ka finishisse :)

Pühapäeval oleks tahtnud vara ärgata. Kohe oli nii, et uni läks normaalsel ajal ära. Aga - korraliku ema kombel ei saanud ma seda teha. Sest köögist kostusid vaprad toimetused. Jõudsin selle ajaga uneleda, aknast närviliselt välja kiigata (ega keegi minu pesunööre kasutusse ei võta), telefonis lugeda ära kõik Balkanivisiooniga seonduvad uudised ja emailid ja üldse :) Veidi enne ühtteist saabusid aga usinad lapsed voodiveerele emale mõeldud valssi laulma. Ja pärast seda maitses kohvi ja lavashirull ja küpsisetort küll väga hästi.

Kui õhtupoole I. aga tööle läks, suundusime metsa. Imetlesime looduse ilu, kuulasime tänavust esimest kägu ja nautisime päikest.
Kõndisime Potsataja ja Gena kombel liipreid mööda ja lehvitasime rongijuhtidele.




Ja päeva krooniks oli pikinik sõprade juures koos Janika imemaitsvate pannkookide ja hapukurkidega, ploomimoosiga kaetud leiva ja mõnede liivateradega hammaste all.

Ühesõnaga - nädalavahetus täis idülli.

Aga et asi liiga selge ei oleks, natuke mõistujuttu ka. Nimelt jõudis minuni täna mõtlemapanev tunne. Tunne, mis ühtaegu on täis kergendust ja selgust, kuid teisalt jääb sellest õhku magusat kripeldust oma unistuse järele. Teinekord oleks ju lihtsam, kui otsustamist nõudvad olukorrad ootamatult meieni jõuavad ja meid fakti ette panevad. Küllap on minu aeg veel ees, olgu see siis teadlikult otsuseid vastu võttes või ootamatult fakti ette sattudes.

Öövarjutus I

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab mind toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd

nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;
ei ole nägemas neist keegi seda ööd,
mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed

neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab äkki välja keset ööd.
Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan tänast ööd.
(Ott Arder)

Päevakaja

Head emadepäeva!

NB! Päikeseprillid!

Kui keegi näeb mind kunagi päikeseprille enne õhtust kojujõudmist peast võtmast, siis juhitagu mu tähelepanu sellele.
Et minu hajameelsus on tippvormis, olen neidki nädala jooksul korduvalt kaotanud.
Viimati oma töölauale ajalehehunniku keskele. Õnneks sain nad siit pärast silmadele piinavalt eredalt paistnud päikeselist nädalalõppu jälle kätte.
Lihtsalt vedas.

Täiuslik tühjusehetk

Nii mõnus on end pisut tühjana, veidi kaevamisest pakitseva selja ja kätega, visata end pikali kodusele heinamaale.
Ja vaadata tühja-tühja taevasse. Kõige sinisemasse taevasse, mis sa oma elus kunagi oled näinud. Nii sinisesse, et kui kaua vaadata, siis hakkab silmadel lausa valus.
Aga kaua ei saa muidugi vaadata ka. Sest kuskilt tuleb lennuk, sabas kaks tossutriipu. Ja liigub tasapisi tühjusesse.
Pisikese distantsiga tuleb tema sabas veel teinegi lennuk, sabas kaks tossutriipu.
Aga tema enam tühjusse ei liigu, teda ootab ees juba üks sarnane masin.

Vähemalt tõi see veerandtund mu pähe teadmise, et kui teinekord tekibki tunne, et torman tühja, pole see asjatu. Sest minu taga tormavad inimesed ei pea tänu minule enam tühja tormama. Ja kunagi on minu ees juba keegi tormanud. Suure edumaaga.

Ja imeilusa lätikeelse laulu "Spogulīt, spogulīt" imeline mõistatus sai lahendatud. Huvilised leiavad vastuse siit.
Nüüd jääb üle veel võtta kätte ja sõita lõunanaabrite juurde, et see laul endale ka miskil helikandjal hankida.

Jälle ootus

Täna avastasin end mõttelt, et ees terendab jälle mitmeid sündmusi, mida pikisilmi oodata. Ja kohe tuju läks paremaks eelolevatele elamustele mõeldes :)
Näiteks tuleb Põhjamaade sümfooniaorkester jälle Tartusse ja reedel on töökollektiiviga kevadseminar. Võrumaal! Mul on selle kandiga siuke side, et ilmselt juba Võrumaa piirist avanevad igasugused tsakrad ja kõik hea ja ilus koguneb kuhjas minu sisse.
Mmmm - ainult nädal veel oodata!
Samal ajal valitseb ootusärevus ka tänavail, näiteks Küüni tänaval on puud, mis on end kangekaelselt hoidnud lehte minemast. Aga - pungade pakitsus on viimase piiri peal ja kui peaks saabuma üks maikuule paslik ilm, nad enam end tagasi hoida ei suuda.
Ja kastanid füüsikahoone ees - varsti ilutsevad ka nemad täiel rinnal.
Kevad on ikka vahva. (Ma tean küll, et ma räägin sama juttu ka suvel, sügisel ja talvel - aga õnneks ongi meil neli vaheldusrikast aastaaega :))

Hajameelsus

Minu hajameelsus on tõusnud oma tippvormi.
Eile kaotasin oma pisikeses korteris ära tassi kohvi. Pool tundi kulus otsimisele.
Täna ostsin aasta vana Sotsiaaltöö ajakirja. Ja olin väga rõõmus, kuigi imestasin, et miks nad seal küll kaks aastat vanu raamatuid tutvustavad.

Seda ma kahtlustasin

Tänane "eesti Päevaleht" kirjutab tuginedes Manchesteri ülikooli sotsioloogide neli aastat kestnud uurimistööle, et naised loovad kestvamaid sõprussuhteid kui mehed.
Ja seda ma olengi kahtlustanud :)
Ainult, et see värk on mu meelest ka, et kui mehed on juba sõprussuhte loonud, siis on see tsipa kindlam kui naiste sõprussuhe.
Kindlasti kinnitavad ka sel puhul erandid reeglit ja vastupidi.
Minul on jälle nii, et hääd sõbrad on aastatega välja kujunenud. Ilmselt olen pikaldane ning usalduse ja turvatunde tekkimine võtab lihtsalt aega. Samas - eks just need ongi need, mis sõprussuhteid kestvamalt püsida lasevad.
Ja kindel on see, et ilma sõpradeta ei saa.

Sõnajalgade sõnad

Sõnajalgade sõnad
sibavad kaskede keskel
oma vapratel väikestel jalgadel.
Kased seisavad tasa
et kogemata ei komistaks
väetikeste vasrvastele.
Ära sinagi trambi
oma mõtlemata mõtete
raskete saabastega
nende elutoas.
Ole viisakas külaline
ehk küll vereliinis võõras
eluliinis ühed kõik.
(Lea Otstavel)

Volbrist ja vägivallast

Homme lähen tööle – kuigi igasugu laboritulemused on tulemata, on olemine ikka tuhandeid kordi parem, kui enne haiglasolemist. Ja aeg on taas härgi sarvist haarama hakata…
Aga viimased sinise lehe päevad olid mõnusad. Kuigi ilmad kippusid jahedaks ja ajad on ärevad, üritasin lastega ikka linna peal hängimas käia.
Botaanikaaed on vaieldamatult meie lemmik! Praegu on seal aeg, kui kevadet on aimata siin-seal, kuid varsti leegitsevad täiel rinnal tulbipeenrad ja siis tuleb iiriste aeg ja üldse. On seal ilus.
Ja teel botaanikaaiast koju pidime Siimuga Sigridit ja minu õde ootama. Kes tõeliste naisharakatena unustasid end suveniiripoe sädelust imetlema. Ja külma peletamiseks tantsisin ma oma pojaga seal polkat. Oi see oli tore! Varsti on ju käes kole puberteet ja siis peab emast mitu meetrit eemal linnas ringi liikuma. Tõenäoliselt.
Esimest korda elus volberdasin aga nii, et öösel ei tuhisenud akadeemiliste ringkondade rüppe ja nõiaks maskeeritud lastega linna peal ka ei tuterdanud. Viimane otsus sündis ühiselt – ilm kiskus ikka äärmiselt külmaks ja pisukene turvatunde puudumine (kuigi Tartus on sellega ju paremad lood erinevalt pealinnast) mõjutas seda ka. Eelkõige laste poolt. Ja sisetunnet tuleb kuulata.
Ja võta sa nüüd kinni, oli see viga või mitte, sest enne õhtu pingelist lõppu oli ju kõik tore. Õnneks aitas hilisem jalutuskäik tunnetel pisut põgeneda ning päris unetu öö selja taha ei jäänud.
Sellel volbriööl nägin aga kahte filmi, millest kõik räägivad, aga mida ma ise näinud polnud. Esimene oli kultusfilmi maine omandanud “Tulnukas” – peaaegu kõik räägivad ja kõik on näinud.
Maitea. Minu meelest oli see jabur. Omamoodi peent huumorit leidus selles muidugi ka, kuid jah. Ilmselt olen nii aeglase taibuga, et pean selle üle järele mõtlema.
Teine film oli "Klass". Ma tänan taevast, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Sest isegi pisikeses toas kõrvuti sõpradega seda vaadates puges see vägagi minu sisse. Ja traagilised lõpustseenid panid võpatama. Ja see viisiümin: "Ma ei sure teie kiuste..." Oeh. Jätkuks kõigil kiusatavatel nii palju meelekindlust. Paraku on ju meiegi pisikeses riigis juhtumeid, kus lapsed oma suures meeleheites näevad ainust väljapääsu endalt elu võttes.
Ma tahaksin väga loota, et see seal oli suuresti üle pingutatud stsenaarium. Kuigi M, kes oma õpetatavate lastega seda vaatamas käis, ütles, et lapsed tõepoolest arvavadki tihti nii, nagu seal filmis. Et ise ta on selline jobu. Jne. Ei tea, kas meie, täiskasvanud saame selle suhtumise muutmiseks midagi teha?
Ilmselt saame. Aga mitte vaid koolis, kodust algab kõik.
Sest sellessamas filmis oli ju õpetlikke pointe. Just eelkõige minu meelest õpetajatele ja lapsevanematele. Tean väga toredaid õpetajaid, kuid paraku on minugi teel olnud pedagooge, kes probleeme haistes pea liiva alla topivad.
Oma koolitee jääb küll kaugele, kuid mõrtsukateks ja parandamatuteks nimetatud klassivennad on kasvanud ja arenenud igati lugupeetud ja armsateks inimesteks. Sealhulgas ka üks minu vendadest, kes algklassides tihti kiusamise objektiks oli ja kes seetõttu erikooli taheti saata. Kui lootusetu. Õnneks on nii minu klassivendadel kui lihasel vennal olemas olnud ema, kes oma lapse eest seisab.
Isegi olen pidanud oma lapse eest seisma. Kui lasteaias kerkis ühel päeval meie teele üks kole probleem. Ma ei tahaks seda siin kirjeldada, sest Eesti ja veel enam meie kodulinn on väike ja keegi võib paratamatult haiget saada. Tollal olin ma ise esmalt endast väljas, kuid otsisin kindlust, et minu tunnetel on objektiivne alus. Käisin laste tugikeskuses ja sain kinnituse. Selle toel läksin asja arutama lasteaia juhataja jutule. Kes teatas mulle, et ärgu ma tehku sääsest elevanti. Ja et kas ma arvan, et see ühekordne lärmilöömine kaotab kõik probleemid meie piirkonnast.
Ma ei arvanud ju. Ma tahtsin vaid, et olukord leiaks konstruktiivse lahenduse ja lapsed saaksid abi õigel ajal. Ma usun, et minu laps sai. Aga selle teise poisi (praegu 11 aastane) suunamiseks olnuks siis viimane aeg. Praegu näen teda tihti oma aknast. Ja kurb on.

Aga. Lumepalliefekt on see, mis peaks kõigil lastega tegelevatel täiskasvanutel olema suurelt ja punaselt seinale kirjutatud.
Sest väikestel asjadel on kalduvus suureks kasvada. Nii koolis, kodus kui sõprade seas.

Hugo Boss

Eesti Päevalehe veebiväljaanne avaldas galerii irvhammaste reklaamiloomingust. Arvestades viimaste päevade masendavaid sündmusi ja emotsioone on see päris nutikas. Ja teravmeelne.
Minu lemmik on näha siinsamas.

Mõistus või tunded?

Hiljuti näidati televiisoripurgis filmi „Mõistus ja tunded”. Kuigi olin seda kümmekond aastat tagasi kinos näinud ja mingi tunne oli sees, et see on hea film, ei mäletanud ma pooltki, et see NII hea film on.
Igatahes haaras see täiega mind oma lummusesse ja pani pikalt arutlema selle üle, et kumb on siis oluline – mõistus või tunded? Ja kas ma ise olen õnnelik?
Tõenäoliselt neid mõistuse-tunde valikuhetki tuleb elus veel küllaga ette (naine, nõrkus on su nimi). Ja ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen. Kui analüüsida üldplaani, siis on kõik ju tegelikult ok.
Kui vaadata aga detaile ja eelkõige enda seest, siis mõne asja kohta küsiks endalt küll, et kas tehtud valikud on ikka need, mis aitavad mõistusel-tunnetel koos eksisteerida. Ehk siis et teinekord isegi tundub, et üks kipub teist välistama.
Ma ise olen ilmselt rohkem tunneteinimene. Aga samas rahu ja ausust armastav. Kohe nii, et segased ja negatiivsed tunded võivad elu igapäevase eksisteerimise korralikult pea peale lüüa. Õnneks olen ma õppinud oma 30 elatud aasta jooksul ikka nii elama, et mingi aja jooksul suudan oma mõtteid ja edasisi tegemisi korrigeerida nii, et ikka tasa ja targu edasi toimetada.
Aga see, mille ette elu teinekord lihtsalt lambist seab, on hirmutav küll. Õnneks on head asjad ikka tugevas ülekaalus (või olen ma liialt sinisilmne???) ja see on ka see, mis laseb päikesel särada ühtviisi kõigile.
Iseasi on see, kas me seda päikest ühtemoodi ka nautida oskame.
Ja kuuga on ka see lugu, et kuigi vahel on ta nii armas, selgub hiljem nagu Dagö laulus: „... sa ei suudelnudki kuud, hoopis mingit muusikut...”
Elagu tunded!
Tänase päeva laul on aga endiselt inspireeritud laupäevasest kontserdist.