Festivalisuvi

Rabarock, Viljandi pärimusmuusika festival, Viru folk, Tartuff...
Suvi on tegemist täis, kuid millist tegemist!
Mulle meeldivad minu festivalid. Kuigi pärast nende lõppu oleks emotsioonidest justkui mitmepäevane pohmell (kuigi ma vist päris täpselt ei tea, mis see on. Kuid udusolek, pidev totakas naeratus näol ja puhanud aju võiks olla selle tundemärk?).
Nagu praegu Viru folgilt. Palju päikest, imelist muusikat, lummavat ja kõige tasasemat merd, mida ma elus näinud olen (üks püüe suveõhtu värve pildile püüda on siin juures), langevaid tähti ja sõpru ning nende ülinunnusid lapsi.
Ma loodan, et ma ükskord siia ka pikemalt oma muljeid kirja jõuan panna.
Praegu tuleb usinalt tööd teha, et õhtul saaks Raekoja platsi minna filme kaema. Järjekordne festival ju :)