Peohõnguline päev

Nagu juba aastaid tavaks saanud, ei saanud ma ka sel aastal end eemale hoida Raekoja platsist, kus traditsiooniliselt kuusel tuled süüdati ja esimest adventi tähistati.
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.

Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.

No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.



Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)

Valguse võidukäik algab

Üldiselt ei ole ma pimeduse üle halaja. Aga eelmise nädala keskpaigas, see on juba üle seitsme päeva tagasi, tundsin ma, et seda halli on minu jaoks liiga palju. Hommikul silmi lahti teha ei taha, sest aknatagune valgus ei rõõmusta. Õigupoolest seda valgust seal ju peaaegu nagu polegi.
Aga - olles pidanud eile korraks kesklinnas käima, nägin ma sellist pilti:



Ja tuju läks kohe rõõmsamaks! Sest, kuigi ööd on veel pikad-pikad, algab just nüüd valguse võidukäik. Ja kui veel eile oli ülejäänud linn valdavalt pimeduses, siis homsest muutub kõik.
Mulle meeldib see, mis ees :)

Proua doktor

Homsest saab meil majas olema üks doktor.
Naljakas, et minul ei tohiks ju mingit ärevust olla.
Aga juba eilsest tegelikult on, päris suur.
Ehk on asi keeletoimetamises :)
Aga jah.
Tähtis asi ikka.

Igatsen talve!

Vaatasin telekast suusatamist. Ja selline igatsus tuli talve ja suusatamise ja kelgutamise järele, et... Igatahes tundsin üle pika aja kadedust nende inimeste peale, kes tänast MK etappi pealt vaatasid :)
Aga vast ei ole tali enam kaugel. Taeva ei jää ta vanarahva arvates ju mingil juhul.
Ja Otepää MK etapp toimub ju ka sel hooajal, kuigi mõned aastad on seal asi talispordist kaugel olnud, pigem on tegu olnud veesuusatamisega... Aga seda tunnet, mida tunned seal tribüünil omadele ja oma lemmikutele kaasa elades, saab tunda ainult seal :)

Õnne suhtelisusest ajanappuses

Mõtlesin siin ükspäev, et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Sest niikaua, kuniks mul jagub tervet talupojamõistust, olen ma maailmaga rahu sõlminud ja saan aru, et ainult mina ise olen oma elu peremees ja õnne sepp.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.

Minge kontserdile, palun!

Eile kuulsin, et Maarja küla toetuseks peetavale kontserdile "Kuula, palun!" 16. novembril Tallinnas Vene teatris on vabu pileteid saada veel liiga palju.
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!

Muutuste aeg

Minu elus on olnud mitmeid perioode, kus tuleb ümber vaadata inimesi ja suhteid enda ümber. See teeb mõnikord kurvaks, teisalt on see ju arusaadav. Kogu elu on liikumises, miks peaksid siis kõik inimesed jääma elu lõpuni samaks ja suhtlema ühtede-samade tüüpidega. Ka mina ise kasvan, läbi nende kõikide toredate suhete ja inimeste kaudu, kellega elutee mind kokku on viinud.
Kui ma siin vaid pahandasin asjade üle, mis mind kurvaks ja teinekord ka kirglikult marru ajasid, siis nüüd on kindel - muutuste aeg on käes.
Aga ikkagi on kuskil südamepõhjas kurb. Ja pisikene üksindus. Sest seekord on muutumas suhted, mis on minu jaoks mänginud suurt ja tähtsat rolli. Või veelgi enam - ilma nendeta poleks mul vahepeal olnud üldse võimalik ellu jääda.
Ja kindel on see, et kes on tõeline sõber, jääb alati sinu kõrvale. Ning hääbunud suhted teevad ruumi uutele ja elu edasiviivatele, mis on just sellele eluperioodil sulle vajalikud. Nii ma usun.

Armastus päästab ka ilmvõimatust

Minu telefonis on mõned sõnumid, mida ma kustutada ei raatsi. Ühe sellise sain vähem kui kuu aja eest Kristinilt. Hilisel õhtul ütles ta mulle: "KÕIGE tähtsam elus on õppida armastama. Elu armastuseta on väärtusetu!:-)"

Kohtusin Kristiniga esimest korda umbes aasta eest, enne seda olin temast lugenud vaid ajalehtedest. Vahepeal põrkusime niisama tänaval, kuid pikemaks jutuajamiseks andis põhjuse tema lugu, mille ta kirjutas raamatuks.



"Süda Itaaliast" on raamat, mis on mulle viimasel ajal eriti hinge läinud. Kuigi olin Kristini looga kursis - nii teiste vahendusel kui otseallikaga suheldes - andis see raamat tema uskumatule loole hoopis inimlikumad mõõtmed. Lugu, kus inimene saab uue elu siirdatud südamega, on eriline ja aukartustäratav.
Kõik need ausalt kirja pandud suhted, kannatused, hirmud, rõõmud ja läbielatu panid mind lugedes mitu korda pisaraid valama. Kuid - veetsin selle raamatuga ühe laupäeva - haarav lugemine oli see vaatamata tekkinud tunnetele ning enne viimase leheküljeni jõudmist seda käest panna ei saanud.
Kristin on raamatus esitanud vägagi detailselt oma haigusega seonduva loo, kuid selle kõrval saab osa nii eestlaste kui itaallaste olemusest, saab võrrelda nende kahe maa kultuuri ja meditsiinisüsteemi. Kõik need teemad on omavahel päris meisterlikult läbi põimitud.

Mind isiklikult puudutas väga ka raamatusse talletatud naise lugu, tema keerulised suhted abikaasaga ning eneseleidmine.
Ühesõnaga - minu jaoks oli see raamat tõepoolest (nagu lubas kiri tagakaanel) aus pilguheit iseendasse ja küsimine elu mõtte järele.
Mina sain Kristinilt ja tema kirjutatud raamatust jõudu, et uskudes, lootes ja armastades võib üle saada ka ilmvõimatuna näivatest probleemidest. Praeguseks olen aru saanud, et Kristini lool on ka minu kasvamises oma osa. Ma tunnen nii.

Kuid ühtlasi toitis tema lugu minu sügavat veendumust, et tegelikult on meis kõigis oma lugu peidus. Lugu, mis võib kedagi puudutada, lugu, mis võib kellelegi jõudu anda. Oskaks vaid selle nupu üles leida, mis loo meie seest valla päästaks.

Ning ma hoian pöialt, et Kristinil läheb hästi ja ta leiab elust just selle, mida kõige rohkem ihkab.

Kristini ja tema raamatu sündimise loost on tartlastel aga võimalik osa saada teisipäeval, 10. novembril kell 14 Rahva Raamatu kaupluses toimuval esitlusel.

Ohh, ja tahtsin siia juurde panna ka paari katkendit raamatust, kuid avastasin, et raamat on ununud pealinna... Ehk siis teine kord.

Kuid püüan siia edaspidigi kirja panna lugusid ja inimesi, mis mind on puudutanud. Väikesed puudutused teevadki meist ju selle, kelleks me saanud oleme.

Kuula, palun!

"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles näitleja Alo Kurvits muuhulgas umbes nelja ja poole tunni eest, mil algas heategevuskontsert Maarja küla toetuseks. Kontsert, kus näitlejad esinevad tasuta ning kogu piletitulu läheb intellektipuudega noorte külaelu edendamiseks. See küla on üks väärt paik, kuid praegu selle väärtusi kirja panna ning sealseid toredaid inimesi kirjeldada läheks liialt pikaks. Küll ma võin aga rõõmuga tõdeda, et nii mõnedki kaaselanikud on minu head sõbrad. Ja külaelanike rõõmus meel ja kallistus annab jõudu ka siis, kui ülejäänud maailm tundub must ja morn.
Juba kaheksandat korda toimunud kontserdil laulsid näitlejad seekord aga filmidest ja teatrietendustest pärit laule.
Iga lavale astunud näitlejaga jõudis püünele justkui omaette lugu, selle näitleja(te) ja tema laulu lugu. Üks helgemaid esitlusi oli Andres Roosilehe ja Taavi Tõnissoni esitluses kõlanud "Here come the sun", Anti Reintali "Your song" pani mul aga lihtsalt pisarad voolama.
Ning meelde jäi ka Nukuteatri näitlejate laul, mille üks salm kõlas nii:
"Luuletus on rahulik
ta ei ründa sind
tema tarkusest saab tuge
kui kaob jalge alt pind."
Nii ju ongi :)
Ja kuigi ma jõudsin juba tund aega varem teatri ukse taha (olin kõik sassi ajanud ja kindlalt veendunud, et kontsert algab kell 18, oleks ma piletilt vaadanud, oleks märganud, et tund hiljem...), oli see üks väga väärt sündmus.
Kus tegelikult sai väga palju väga südamlikku nalja.
Miskipärast on tänavu tõsine tahtmine minna ka 16. novmebril Tallinnasse Vene Teatris toimuvale kontserdile, kuhu pileteid on veel saada küll. Sest seal esineb veel palju neid näitlejaid, kes Tartus lavale ei jõudnud. Aga vist ei jõua, sest muu elu surub peale. Kuid kahtlejaile soovitan soojalt. Sest hea tegemise kõrval saab hinge kaasa palju ilusat.
Pealekauba kõigele ka teadmise, et kui oma süda avada ja maailma sellega kuulata, muutub olemine meie ümber järk järgult paremaks.

Maitsev ja lihtne purukook pidulauale ja argipäevaks

Ühelt kohtumiselt sain kaasa mõnusa ja lihtsa koogiidee. Küpsetasin seda kodus juba kohtumisõhtul ja lapsed limpsasid keelt. Kindlasti teen ma seda kooki veel, mõne teise moosi või marjadega - sel korral katsetasin oma õuna-piparmündimoosi.

Aga koogiretsept ise siis järgnev:

Vaja läheb: 2 pakki küpsiseid (200 g pakk, minul kulus tegelikult ära u 1,5 pakki. Aga lastega peredes pole see ju probleem, sest lapsed söövad meeleldi ülejäänud niisama ära:)), 2 pakki kohupiima, 2 muna, sügavkülmutatud marju või moosi, umbes kolmveerand pakki võid, 1 pakk juubelitordipulbrit.

Valmistamine: Lao küpsised ahjupannile. Sega omavahel muna ja kohupiim ning vala segu küpsistele. Laota kohupiimale ühtlase kihina laiali marjad või moos, vajadusel lisa sinna veidi suhkrut. Näpi tordipulber ja umbes kolmveerand pakki võid omavahel purutaoliseks massiks ning puista sellega kook üle. Küpseta 180kraadises ahjus umbes veerand tundi, kuniks kook on pealt ilus ja helepruun.

Suhkruga soovitaksin olla pigem tagasihoidlikum, sest juubeli tordipulbrist peale tehtav kate on ikka pigem magus, kui vastupidi.

Ja isa lemmikmarjade või -moosiga tehtuna passib see hästi ka isadepäevaks :)

Lumememmepäev

Täna on olnud üks mõnusalt rahulik, kuid tegemisi täis päev. Ja justkui omamoodi rännak kümne aasta tagusesse aega. Sellesse aega, mil minu enda lapsed olid veel kahe aastased.

Nimelt, kuna mu sõpradel oli täna üks kurb sündmus ja nad ei tahtnud sinna oma põnne kaasa võtta, veetsin ma päeva koos kaheaastaste kaksikutega.

Ja see oli üks ütlemata rahulik ja tasakaalukas olemine. Vaatamata kõigele sellele, mida arvatakse tavaliselt olukorrast, kui kaksikud majas peaksid juhtuma olema.
Mängisime autodega, heegeldasime päkapikke, söime, laulsime, jalutasime õues, ehitasime lumememmesid (tänavused esimesed!) ja plärtsutasime porilompides. Ja nalja sai seejuures päris palju ja kõigil oli hea olla. Paar korda võttis ka naha märjaks (näiteks, kui õueminekuks kõik vormi said), kuid see just oligi see, mida ma kümme aastat tagasi olin kogenud.

Ja lahe on see, et mitte ühtegi nutuvõru kellegi suu ümber päeva jooksul ei olnud. Ning kui päeva teisel poolel I. koju naasis, pugesid lapsed mulle sülle ja põrnitsesid teda võõristavalt :)

Minu enda kaksikud veetsid hommikupooliku kodus, kuid siis evakueerisid (no kaheaastased on ju kohutavalt ohtlikud tegelased, kelle eest tuleb igaks juhuks jalga lasta) end koos oma sõbraga kinno ja siis sõbra juurde lauamänge mängima.

Mulle endale oli see päev justkui puhkus. Ilma väikeste lasteta ikka askeldad siia sinna, teed arvuti taga ühte ja teist ja kogu aeg mõtled, mis nüüd veel peaks jõudma.
Aga täna - kõik askeldused said enne päeva ning terve laupäev oli nagu üks laupäev ikka peab olema. Ainult pannkooke ei küpsetanud :) Aga see vist ongi rohkem pühapäevane tegevus. Ja mis kõige olulisem - õues sai jalutada. Olen ise oma jalutamissoolika hooletusse jätnud, kuid täna oli ütlemata värskendav naabertänavatel väikeseid tiire teha ja silmata, mis muutunud on. Ühtteist uut leidsin, võrreldes oma viimase jalutuskäiguga. Mis jääb - paraku, oh paraku - kevadesse. Kuid ma vabandan end muidugi välja sellega, et kuigi ma siin kodu ümber pole jalutanud, olen ma seda vahepeal ohtralt teinud maal, metsas, pealinnas ja mõnedes teisteski kaunites linnades.

Ning pisikeste sõprade lahkumine on südamesse jätnud sellise magusa igatsuse... Küll ükskord see aeg ka tuleb!

Hingede aja ilusad sõnad

Laupäeva esimestel öötundidel oli südamlik taaskohtumine juba veidi ülemeelikuks ja ülevoolavaks muutunud sõpradega. Aga ma ei tea, mis vingerpussi need tähed mängisid, igatahes pole ma ammu kuulnud nii palju häid sõnu kui siis. Ja sünnipäev polnud üldse minul :D

Igatahes olen ma rahul, et mind nähakse armsa ja elusa inimesena. (Pisinüanssidesse ei lasku ;))

Ja täna ütles üks armas endine kolleeg üht mu lugu kommenteerides: "Sa ei tee suuri sõnu ja retoorikat, sa... lihtsalt ütled. Nagu naabritüdruk, kes valutab südant kassipoja haige käpa pärast."

Loomulikult poetasin väikese heldimuspisara.

Vanadus vist :D