Külma ilma loojang Saadjärvel

29.09.09

Sügisetüdruk

Üks tüdruk tümedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta seisab valguse ees,
sa mööda temast ei saa.

Ei läbi, ei ümber, ei üle.
See süda tüdruku sees,
see sügisepilgaris põleb
su enese südames.

Sest valust, sest elavast süüst
(Sa vabised!) valla ei saa.
Tükk tüdruku sügiserüüst
su silmad seob iluga.

Ja huulile tulevad sõnad,
mis saavad su saatuseks.
Sääl sulavad luuleks su uned,
sääl luulega elu on üks.

Üks tüdruk tumedas rüüs
(ta silmad! ja suu nagu haav)
ta süda on valguse sees,
su südamevaluks ta saab.

(D.Kareva)

Mere kaks nägu

Meri hää sõbra aia taga Kaberneemes 10.02.2009



ja 26.09.2009




Täitsa erinevad värvid - täitsa erinev nägu.

Seejuures veebruaris oli ilm nii soe, et kõrvalasuva külalistemaja terrassil avasime välikohvikuhooaja - lapsed sooja ahjuõuna ja jäätisega ning mina päikesepaistel mõnuledes lattet limpsides. Nüüd, septembri lõpus, sikutasin oma salli tihedamalt ümber kaela ja unistasin soojast lõkkest... Mis mõned tunnid tagasi mere ääres kustus.

Jah. Elasime suve üle, elame ka talve...

Teraapilised pihuloomad

Käsitööprojektidest keskendusin vahepeal Kuldse sügispaki vahetusele. Sain endale paraja pähkli - ülesande teha pakk Vikile, kes oskab teha palju imelisi asju. Aga kuidagi hakkas hargnema ning pakki sai isetehtuna suur rätt Vikile, kindad peatselt sündivale ilmakodanikule ning kaks pihulooma. Viki postitust asja kohta näeb siit.

Kuid lisaksin oma pihuloomade pildid ka siia. Ma tõesti nautisin nende tegemist ja plaanin neid veel teha. Nende pisikeste tegelaste meisterdamine oli lisaks kõigele muule ka tõsiselt teraapiline tegevus!



Kiil



Kala

Kuidas valmistada järvekarpe?

Pisike kirjeldus siin.

Foto: Aldo Luud

Sügis

Pühendatud vähem kui kahe tunni pärast, kell 0.18 algavale sügisele. Tänane ilm juba rääkis tema saabumisest... ja pea see kõik ei ole nii nagu allolevas Ellen Niidu luuletuses...



Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.

Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.

Ssssssmilersisüdamevalu

Appi!!! Kõnnin mööda poodi, kuulen seda lugu ja saan sellise südamevalu, et seda ei saa sõnadesse panna...

Elu küll. Ma ütlen.

20.09.2009

Niinii, elulootust on. Täna küll heitlesin veel nõrkuse, nohu ja peavaluga, kuid enesetunne oli juba oluliselt parem. Ja siis muidugi oli vaja käia õues ja nautida ilma ja kuldset sügist.
Muuhulgas käisin lastega ka TÄPE-l, mis põnevuse kõrval pakkus minusugusele nõrganärvilisele memmele ka õudseid hetki. Nimelt keemiateater. No tegelikult oleks võinud minusugune, kes kardab aastavahetuse paiku ka mõnd ilutulestikku lubavat papptoru endaga kotis kaasas kanda, arvata, et see koht pole tema jaoks. Kuna tüdruklaps aga väga lunis, siis otsustasin minna. Aga. Paugud paukudeks, kuid faktid, et üks noormees-teadusteatri näitleja põletas seal oma näo (lahkus ka lavalt pärast seda, loodetavasti ei juhtunud kõige hullemat) ja mingi pauguga purunes ka etenduse läbiviijate alus nende endigi ehmatuseks arvukateks kildudeks ning purunes harjavarski, millega pauk esile kutsuti, ei teinud keemiat minu jaoks sõbralikumaks. Võivad ju korrutada igal sammul, et tuleb teada, kuidas ained reageerivad ja siis ei juhtu midagi. Mina ei taha sellist elu, kus väikseimgi liigutus võib osutuda saatuslikuks veaks. Eelmine aasta oli tüdruklapse sõnul üks tüüpidest ka Ja ma pole ka sugugi veendunud, et see teater seal ikka vaatajatele ohutu on. Ilmselt järgmine kord, kui mu tüdruklaps (poisslaps neid pauke ei armasta) sinna silmade särades taas tormab, palun tal helistada enne ja pärast ja ise närin vahepeal kodus küüsi.
Ma saan aru, et keemial on maailmas tähtis koht ning keemikuid on tarvis, kuid loodan väga, et minu lapsed seda eriala endale ei vali.

Pärast sellist läbielamist tuli lihtsalt minna botaanikaaeda oma tudisevate jalgadega sügist ilu nautima ja kellapeenart kaema, mille olemasolust ma olin juttude põhjal kuulnud. Oli äge küll. (Pilt sai küll pisut päikesevarjuline...)

Lisaks oli täna ühel mulle olulisel inimesel sünnipäev. Mõtlesin talle palju ja kuidagi kurb hakkas. Elu võib ikka vahel pagana kummaline ja keeruline olla. Või siis lihtsalt on tarvis vähem mõelda ja rohkem tegutseda. Seda ma ju viimasel ajal olengi teinud, nii enda petmiseks ja asjade unustamiseks...

Ja ilus kuupäev oli täna ka.

Ma suudan ehitada roboteid!

Kehva tervise tõttu jäi mul elus esimest korda minemata täna lastega Rattarallile (õnneks on nad nii suured, et saavad juba ka ise hakkama) ning ka TÄPE-le. Kui esimene on olnud enamasti selline tüütu kohustus sadade sebivate jõnglaste seas oma lapsi turvata ja külmetada (emadel on ju teinekord ka tüütuid kohustusi), siis TÄPE on tegelikult üks ütlemata vahva üritus. Õnneks kestab ka homme, ehk saab siis läbi põigata, elan ju peaaegu seal kõrval. Paugutamist kostus täna igatahes tuppagi :)
Kuid hommikul ärgates nõrkuse, pea- ja kaela(!)valuga, oli selge, et täna ma majast üldse ei välju. Hommikupoole askeldasin kodus suurte nõrkushoogudega võistu (keetsin piparmündihõhngulist õunamoosi näiteks), siis läks pilt tasku ja tuli lihtsalt magada.
Üles ärgates oli tunne tugevam ja saabusid ka teadusest pungil lapsed. Olles kaasa ostnud hambaharja roboti valmistamise komplekti, mis koosnes hambaharjast, punasest ja sinisest traadist, patareist ja telefoni vibromootorist:).
Valmistamisjuhend oli küll ka Täpe kodukal olemas, kuid lapsed jäid valmistamisega jänni. Ülejäänud pereliikmed ei söandanud ka nii peent tööd ette võtta ja mis mul siis muud üle jäigi, kui hakata nokitsema.
Kuid - tunnike pusimist ja saingi valmis pesueht töötava hambaharjaroboti!



selline kobakas ja kohmakas ta ju on, kuid ega elu esimene robot ei saagi ju miski klanitud tegelane olla.
Kui ma vaid oskaks, siis paneks siia klipi ka ringisebivast robotist. Sest tegelikult võiks sellest edasi arendada mingi suurema harjaga roboti, kes põranda küürimisega tegeleks vms. No öelge veel, et naised pole osavad!
Ja enesetunne läks pärast sellist positiivset kogemust ka tüki tugevamaks, ausalt :)

Olgu see sissekanne ka tõestuseks, et ma käsitööd kokanduse vastu pole vahetanud :) Ikka mõlemad on mu päevades olemas, aga käsitöös on viimasel ajal sellised salajasemad projektid käsil, mida praegu siin ju näidata ei saa.

Leivalõhnaline sügis

Leiva küpsetamisega tegin tegelikult tutvust juba siin, minu juurekakk pärineb samuti pr Leida käest. Alguses tundus leiva küpsetamine mulle aga hirmus suur ettevõtmine. Tegin seda umbes korra kuus. Või isegi veidi harvemini.
Sellel sügisel on aga mindki tabanud tegelikult leivaküpsetamispuhang. Nädalas paar korda ikka küpsetan. Ja tuleb juba täitsa hästi välja, ainult selle kallal, kuidas päts vormist kätte saada nii, et kuskilt servast ei rebeneks, vajab veel harjutamist.
Äge on see, et iseküpsetatud leiba söövad lapsedki meelsamini kui poeleiba. Nende lemmikuks on mõistagi pähklite- ja rosinatega leib, mulle endale meeldib rohkem singitükikestega leib.

Ning lisaks kõigele ei saa miski selle vastu, kui praeahjust hakkab mööda maja hõljuma mõnus sooja leiva lõhn. See on parim :)

Kabatšokipirukas

Kabatšokihooajal on mulle meeldinud ikka kabatšokipirukat teha. Aga minu pere pole olnud sellest suurepärasest suutäiest kunagi vaimustuses, kuna algretsepti järgi koosneb see vaid köögiviljadest. Eile, oma haige ja väsinud peaga mõeldes, mida perele süüa teha, otsustasin pirukat tuunida.

Segasin ühtekokku suures kausis siis: 1 kg väikeseid kabatšokitükke (koorisin kabatšoki enne ära ka), 1 varsselleri, 1 sibula, 100 gr riivitud juustu, 1 topsi kodujuustu, 150 grammi tükeldatud sinki, 1 kl jahu, 5 muna. Maitsestasin soola ja killukese küüslaugupipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures u 45 minutit.

Ja tulemus? Pirukas kuulutati söödavaks ja maitsvaks ning pannitäiest hommikuks (mida tavaliselt on juhtunud) enam ei jätkunud. Tehke ka!

Sügis asfaldil

Käsi peseb kätt ehk mida sööb haige ema

Eile ärkasin sellise kurguvaluga, et ka rääkimine oli peaaegu võimatu. Ja enesetunne nii kehv-kehv. Lõunaks oli asi nii hull, et käisin läbi ka perearsti juurest - endal hakkas tekkima angiinihirm (kuigi mul neid ikka ammu pole olnud). Õnneks diagnoosis arst algusjärgus viiruse.

Koduteel põikasin läbi ka poest, et kui juba väljas olla, siis osta koju ka midagi lihtsasti söödavat kaasa. Ühtlasi oli retsepte silmates jäänud meelde üks pirnikook, mis nõudis enda sisse valgehallitusjuustu.

Ülal näha oleva, maailma kõige parema pirnikoogi, tegin nii.

Põhja valmistasin samasuguse nagu siin: segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Pirnid viilutasin ja laotasin koogile laiali. Pigem tihedalt kui hõredalt.

Täidiseks segasin köögikombaini blenderis (ilmselt saab ka saumikseriga, mul läks see aga hiljuti katki) 200 g lahjat kohupiima, 100 g hapukoort, 100 g tükeldatud valgehallitusjuustu, 1 muna ja 1,5 dl suhkrut ning valasin koogile. Kõige peale riputasin kaneeli. Ja siis küpsetasin 45 minutit 180 kraadi juures ja valmis ta oligi.

Siis oli jaks aga otsas ka. Koolist saabunud pirnikoogi peale rõõmustanud lastele teatasin, et kui nad hommikul valminud oasalatit ei taha, peavad olema võilevamasinas tehtud juustusaiade peal. Lisaks koogile.
Mõistagi nad rõõmustasid (soojad juustusaiad on nende lemmikud, kuri ema ei luba neid aga iga päev süüa) ja poeg valmistas vastutasuks ka oma haigele emakesele mõned imemaitsvad saiad.

Mis nii viga tõbine olla :)

Loominguline pirnikook

Juba paar päeva olen peas heietanud mõtet teha pirnikooki. Täna oli tunne, et nüüd. Kuna aga olemine on kehva (lastel on kool kaks nädalat vaid kestnud ja poeg on juba eelmise nädala neljapäevast tõbine, nüüd hakkas lisaks poolele klassile tõbi ka mulle külge :(), siis poodi minna ei jõudnud ning komponeerisin koogi kokku erinevatest retseptidest kodus olemasolevatest asjadest.

Põhjaks tegin oma ühe lemmikoogipõhja. Selleks segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Siis tükeldasin sellele koogipõhjale pirne nii et küll sai. Ja pirnidele puistasin kaneeli.

Eraldi kausis segasin 500 grammi 10% hapukoort, 3 muna, veidi suhkrut ja vanillisuhkrut ning valasin segu koogile. Küpsetasin ahjus 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Ja kuigi ma vahepeal olin mures, et erilist lõhna üle toa ei hõlju, sai kook imehea. Muidu selline mahe, kuid mingi rõõmus kaste lisab maitsemeelele ergutust. Mina kasutasin selleks aedmaasikamoosi vedelikku.

Laste sõnul võin ma nüüd kohvikusse tööle minna :)

Elust koos teismelistega ehk kuidas vanemad lapsi õpetavad ja vastupidi

Elu koos teismelistega on pakkunud rõõmu ja muret juba umbes aastajagu. Ja mis seal salata, ka hetki, kus ma olen mõelnud, et kaua see veel kestab. Ja kas ma vastu pean. Sest mina ise olen olnud selline väga leebe puberteet, kuid tundub, et mu tütreke on õpikunäidis. Aeg-ajalt.

Üks olulisemaid muutusi oli tänavu ka esimese koolipäeva tähistamine. Kui varem on meil olnud traditsioon kook-pildistamine fotograafi juures pidulikes riietes, siis tänavu jäi viimane ära. Vähemalt esialgu.
Asi hakkas kerima juba eelmisel päeval, kui mina elevalt sädistasin, et mis kooki me teeme ja üldse, milline järgmine päev võiks olla. Tütar vaatas mulle pika pilguga otsa ja küsis: "Kas see on sinu meelest mingisugune pidupäev, et meie kooli läheme?"
Selline küsimus lõi ju esmapilgul jalad alt.
Seletasin talle siis pointi (endapoolset) ja ta jäi minuga nõusse.
Tegelikult oli tema reageeringu põhjus see, et me sel suvel saime hästi palju ringi rännata. Ja lihtsalt olla ja nautida erilistele kohustustele ja kellaaegadele mõtlemata. See sobis nii lastele kui mulle :) (Ülalpool on teemakohane pilt Pirita rannast) Kooliajal seda endale aga enamasti lubada ei saa.
Aga 1. septembri hommikul seadis ta end ülisportlikus riietuses kooli poole. Pidime pika vaidluse (kohati teravaks kiskuva) maha pidama, miks ma teda sellises rõivastuses esimesel koolipäeval kooli ei luba. Lõpuks said siiski pidulikumad riided selga, millele katteks läks dressikas. Sest muud väidetavalt lihtsalt pole selga panna.
Koogi tõstsid nad ise koolist naastes lauale ja vitsutasid hea meelega ja olid eluga rahul.
Aga pildistama minek ei tulnud enam kõne alla. Tuleb lähiajal ette võtta.

Teine, veidi lustakam hetk, oli möödunud laupäeval, kui juhuslikult üle Emajõe ühte A-tähega algavasse lõbustusasutusse sattusin koos külalistega pealinnast. Mingi hetk laps helistas ja kuulis taustalt Enrique Iglesiase "Taking back my love". See tekitas temas tohutut rõõmu, mida ta ei jätnud väljendamata: "Jumal tänatud, ometi normaalne muusika, mitte mingi Anne Veski "Roosiaia kuninganna"!"
E.I. laulu pealkirja tean ma vaid tänu sellele, et see on lapse MP3-mängijas kuskil esikümne seas. Ja minu muusikamaitse on lapsele juba ammu meelehärmi teinud.
Ning mõistagi läksid nii minu kui mu külaliste suud kõrvuni, kui veidi hiljem saabus minu telefonile sõnum: "Kuna sa ei tantsinud Anne Veski "Roosiaia kuninganna" järgi, saad sa kingituseks tasuta Enrigue Iglesiase "Tired of being sorry", "Away", "Can you hear me", "Escape", "Addicted" ja ühe üllatusloo sõnad."
Öösel koju naastes ootasidki need mind laua peal. Järgmisel päeval kuulsin veel, kuidas ühes laulu kirjapanek oli hullult keeruline, sest seal esines u 30x järjest sõna away.

Siis ma vist sain aru, et küllap ma ka selle puberteedi üle elan. Kõik emad on ju elanud. Ja õpetama peavad nii emad lapsi kui vastupidi.

Meelihellitavad kulinaarsed kogemused

Nädalavahetusel sain osa meelihellitavatest kulinaarsetest kogemustest.



Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!

Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.

"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.



Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)

Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)

Seega - loovus tööle ja kööki!

Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.

Ümbervaatamise aeg

Viimased nädal aega olen oma sügaval südames olnud üsna kurb. Ja jõudnud tõdemuseni, et ilmselt on taas aeg hakata ümber vaatama, kes on mu sõber ja kes niisama isehakanu.
Keda saab usaldada ja keda mitte.
Igatahes on kindel see, et ma ei viitsi suhelda inimestega, kes teevad lakkamatult nägusid, lisavad oma lihtsatele lausetele all ja tagamõtteid. Inimese iseolemine ja siirus köidavad mind palju rohkem.
Samuti on kurb, kui sõber on olemas ainult siis, kui kõik on halvasti. Või teine äärmus - kui kõik on hästi. Oma 33. eluaasta juures tean ma, et kunagi ei saa kellelgi olla kõik väga hästi või siis väga halvasti. Ja et kui on käes see vastasperiood, tuleb oma sõpru tõrjuda.
Ning mis kõige olulisem - ükski inimene pole täiuslik. Pidev parim olla tahtmine ning esirinnas pürgimine on päriselt ka väsitavad. Ärgem piinakem ennast!
Valikuline kuulamisoskus on ka see, mis mind marru ajab. Enda meelest oled kõik selgeks rääkinud, kuid asja juurde asudes selgub, et vastaspool mäletab vaid endale kasulikku. Enda meelest olen ma inimene, kes aitab ja toetab hea meelega. Kuniks ma ei tunne, et mind ära kasutatakse. Aga seda viimast olen ma viimasel ajal tihti tundnud.
Ning ambitsioonikus on tore asi, kuniks sellega oma sõpradele/lähimatele kolleegidele liiga ei tee.
Nii palju asju, mille pärast kurb olla.
Pole ma ju ka ise mingi ingel ning teinud asju ühel või teisel viisil, mille üle ma tagantjärgi uhkust ei tunne. Aga ma olen õppinud.
Ja olen õppinud ka seda, et aegajalt tuleb oma lähimat tutvusringkonda ringi vaadata. Ja enda sisse vaadata.
Järjest rohkem hakkab mu peas kujunema mõte, et mul on vaja oma talu paksu metsa sees, kus vaikselt oma asja ajada. Omi asju ajada. Oma inimestega.
Ja kui hästi järele mõelda, on minu asju ja minu inimesi tegelikult päris palju :)

Jahh. Headel mõtetel on alati ilusad silmad.