Täna viis tee mind ühte mereäärsesse maakonda. Merd ei näinud, kuid tee oli väga ilus. Just selline, nagu siin kõrval pildil näha.
Kodust välja tormama hakates haarasin rohkem nagu nalja pärast kaasa päikeseprillid. Mis pärast, nagu ilmnes, marjaks ära kulusid.
Nimelt oli siinpool maa paksu pilvevati all. Nii paksu, et läbi pilvede helendavat kera nähes küsisin A-lt, on see nüüd kuu või päike. Tema optimistina pakkus päikest... :) Aga puud olid nii ilusad ja paksu härmatisega kaetud...
Ning juba mõnikümmend kilomeetrit linnast eemal hakkasid värvid mängima ja niipalju valge erinevaid toone, kui täna maanteel, pole ma oma elus vist varem näinudki. Ja A-l oli õigus - see kera oli tõesti päike ning tänu temale see värvide mäng toimuski.
Lisaks - soovitan kõigil soojalt selliste ilmadega nagu täna auto tee ääres kinni pidada ja pilk maha heita - teeveeres õitsevad soolalilled! Tuhandeid, miljoneid, mustiljoneid soolalilli, mida näeb ilmselt vaid mõned korrad aastas!
Aga kuigi soovitus on soe, võiks jopehõlmad siiski seda tehes koomale tõmmata, sest väljas on talv :)
Lisaks veel otsustas ka sini-sinine taevas end ühel hetkel näidata... Ehhhhh.
Ning et ma polnud ammu sellel maanteel sõitnud, üllatusin ka sinna paigaldatud uue silla üle, mida ilmselt saab juba selle aasta teises pooles ületada. Sillameistrid on meil vinged ja nende kätetöö ilus, pole midagi öelda.
Kahju oli mul, nagu ikka, ühest vaatetornist. Mis meie sisemere kaldal enamasti jalad vees peab seisma. Täna asi nii hull polnud, kuid üksikuna tundus ta seal ikkagi kõrguvat. Isegi ühtegi kalameest polnud silmapiiril silmata.
Ja tagasiteel rõõmustas meid kõige selle kõrval veel ka tähti täis taevas - ülilahe Veenus (on vist ikka Veenus ::)) on praegu muide superhästi näha.
Jääb ainult üle õhata ühe tuntud telesaatele viidates: Kas tõesti mu kodumaa on nii ilus! - kuulata mõnusat laulu ja uinuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar