Minu lemmiktänav Tartus on just see siin. Olemuselt pisike, kuid oi kui lummav. Alati, kui ma hilistel õhtutundidel kesklinna satun, püüan ma ka selle tänava imest läbi põigata. Kõige ilusam ongi see tänav just öösiti, eriti udustel öödel...
Sellel tänaval on väidetavalt sinna sügisel kolinud kultuuriasutuse tõttu arvukalt kortereid müügis (minu meelest on need müügis muidugi juba ka varasemalt :), kuid loll, kes põhjust ei leia, eks.). Ja susalt, kui ma loteriiga võidaks, siis ma ostaks sinna korteri küll. Just selle tõelise vanalinna hõnguse tõttu.
See püsib vaatamata sellele, et Tartu tuiksooned ei möödu tänavast teps mitte kaugelt. Sellel tänaval püsib ikka vaikus ja rahu.
Ning vahva on see, et kuigi väike, on sisu sellel tänaval palju. Sellel asub nimelt paar minu jaoks olulist asutust, muu hulgas on ka elu sättind end nii, et ka oma töö tõttu satun ma palju just sellele tänavale.
Ja minu üks lemmikkirikutest asub samuti selle tänava nurgal.
Sellele tänavale mõeldes meenuvad mulle alati ükskord loetud, Mahmud Darviši (1941-2008) kirjutatud read:
Puhas tänav
ja tüdruk
läheb välja, süütab kuu
ja maa on kaugel
maa ilma jälgedeta.
("Mustlasmeloodia",
araabia keelest tõlkinud Amar Annus).
Sellel tänava teevadki omanäoliseks just jäljed. Jäljed inimestest, ajaloost ja tunnetest. Kui elu oleks muinasjutt, toimuks tegevus just sellisel tänaval.
Ehk tekivadki sellised tunded vaid päris oma tänavale mõeldes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar