Suure pere ema

Tänase päeva seiklused said alguse üleeile, kui helises minu telefon. Ekraanil väreles küll venna number, kuid helistajaks oli minu kuueaastane vennatütar.
"Tädi Silja, ma tulen sulle varsti külla," hõiskas ta. Ja teatas, et võtab öösärgi ka kaasa.
Selliste külaliste vastu pole mul teadupoolest midagi. Leppisime kokku, et reedel tuleb.
Täna helistas vend ja ütles, et peab ikka oma pesamuna ka kaasa võtma. Sest see seisab nüüd õnnetuna nurgas, et tema ei saagi minna.
No ja arusaadav, häid lapsi pole meie majas kunagi palju.
Aga õhtu oli hoogne - pintslisse pisteti lugematu arv muffineid ja möllati ja räägiti tarku jutte. Ja pesti pesu :) - pesumasina töölepanek on mu vennapoja lemmiktegevus. Ja üldse igasugused masinad, seda, et ma muffinitaigna segamisel masinat appi ei võta, konstateeris ta ilmselge pahameelega.
Ja üle mitme aasta pidin keetma mannaputru - meie majas ju pudrusõpru pole. Sest vennapoeg teatas, et menüüs olnud hernesupp ja maksakaste ei ole tema maitse. Et tema sööb ainult mannaputru. Ja sõigi. Vähe küll, kuid ilmselt kõhu täis. Palju see väikemees ikka jaksab.
Ja ma pean ütlema, et suure pere ema ameti vastu poleks mul tegelikult midagi :)
Aga muinasjutt peaks veidi pöörduma, et see kunagi teoks saaks.
Õnneks aega veel on.

Aga tähtsa elutarkuse sain ka. Vennatütrelt. Et kuigi draakonitega on tore sõita, peab jälgima, et neil tuli suust välja ei tuleks.
Püüan meeles pidada.