Mulle nii meeldivad need hommikud, kui lapsed on kooli saadetud. Nagu täna - tegin tassi kohvi, viimistlesin oma lugu, kirjutasin mõned kirjad ja siis avastasin õues sulnilt langeva lume. Teadupoolest valitseb meil akna all ju aastaringne idüll, millel lumi muutis vaid täiuslikumaks.
Ja nii ei saanudki oma pesas töötades enam pilku aknalt, vaid lesisin, soe kohvi käes ja imetlesin idülli.
Aga just sellistel idüllilistel hommikutel (ja lõunatel ja õhtutel) igatsen ma niiväga neid hetki kellegagi jagada, kellegagi, kes peaks seda kõike sama oluliseks kui mina ja kes tahaks olla minu kõrval. Lesida tema kaisus ja lihtsalt olla. Vaikselt ja õnnelikult.
Aga üdini täiuslik ei saa vist kunagi ühe naise elu olla. Kahjuks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Oh, kui hästi ma Sinust aru saan! Selle igatsuse ja jagamise koha pealt...
Aitäh :)
Postita kommentaar