Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
sest sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast.
(Sonett nr. 29, W. Shakespeare. Pilt siit)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar