Suure pere ema

Tänase päeva seiklused said alguse üleeile, kui helises minu telefon. Ekraanil väreles küll venna number, kuid helistajaks oli minu kuueaastane vennatütar.
"Tädi Silja, ma tulen sulle varsti külla," hõiskas ta. Ja teatas, et võtab öösärgi ka kaasa.
Selliste külaliste vastu pole mul teadupoolest midagi. Leppisime kokku, et reedel tuleb.
Täna helistas vend ja ütles, et peab ikka oma pesamuna ka kaasa võtma. Sest see seisab nüüd õnnetuna nurgas, et tema ei saagi minna.
No ja arusaadav, häid lapsi pole meie majas kunagi palju.
Aga õhtu oli hoogne - pintslisse pisteti lugematu arv muffineid ja möllati ja räägiti tarku jutte. Ja pesti pesu :) - pesumasina töölepanek on mu vennapoja lemmiktegevus. Ja üldse igasugused masinad, seda, et ma muffinitaigna segamisel masinat appi ei võta, konstateeris ta ilmselge pahameelega.
Ja üle mitme aasta pidin keetma mannaputru - meie majas ju pudrusõpru pole. Sest vennapoeg teatas, et menüüs olnud hernesupp ja maksakaste ei ole tema maitse. Et tema sööb ainult mannaputru. Ja sõigi. Vähe küll, kuid ilmselt kõhu täis. Palju see väikemees ikka jaksab.
Ja ma pean ütlema, et suure pere ema ameti vastu poleks mul tegelikult midagi :)
Aga muinasjutt peaks veidi pöörduma, et see kunagi teoks saaks.
Õnneks aega veel on.

Aga tähtsa elutarkuse sain ka. Vennatütrelt. Et kuigi draakonitega on tore sõita, peab jälgima, et neil tuli suust välja ei tuleks.
Püüan meeles pidada.

Supergirl?!

...

Ei. Mina ei ole. Supergirl.

Kaks ühes päev

Täna oli tore kaks ühes päev. Millesse tegevusi jagus ja mida ma nautisin isegi mitu korda rohkem veel.
Hommikul põõnasime kaua ning siis vaatasime lastega lumist paraadi. Siis toppisime vatid selga, korjasime kodinad kokku ja suundusime Vooremäele suusatama ja kelgutama.
See oli päris vahva ja väsitav. Ja jälle tuli välja see, et poisslapsel on võhma ja sportlikkust oluliselt rohkem, ta tuhises ikka täiega hiiglaslikest mägedest alla. Tüdruklaps tahtis pääseda aga koduvideosse: ta suutis end vaid ühe korra suuskadel poole mäe peale libistada, maandudes vahepeal kaks korda raja kõrval lumehanges napilt enne puud :)
Koju naastes algas lastel õppimise aeg ning mina käisin kiirkülastusel oma armast kursaõde koos tema perega vaatamas.
Ja siis juba kohustuslik kontsert ja pingviinide paraad... sellele taustaks tänavu meisterdasin ma elus esimest korda keedutainast, mis väga hästi paraku ei õnnestunud. Aga noh - harjutamine teeb meistriks. Ja süüa kõlbasid ka seekordsed küpsetised hästi ja olid tuhandetest poes müügil olevatest kunstvahukoorega täidetud vastlakuklitest miljon korda paremad.

Homne päev saab aga olema märgilise tähtsusega. Eks paistab, kuidas ma selle täpselt õhtusse lükkan.

:)

Oli tore päev!

Elu on üks suur lilleaed

Tuhamägede ja hiiglama vahvate vanainimestega kohtumine inspireeris niivõrd, et valmis üks suur lilleaed, millest siin mõned hägused jäädvustused.
(Kuigi, tsiteerides vanapapit: kelle elu see ikka roosiline on. Aga roose ma ei teinud ka ;)).
Ja veel mõni tähtpäevane ehe.
Homme kahjuks polegi aega ehteid meisterdada:(
Aga - kes soovib, see annab teada :)




Leidis omaniku.




Leidis omaniku




Leidis omaniku




Leidis omaniku

Appi!

Ma ei näe ühtegi enda 643 postitusest???
Miks?
Kas ma saan neid veel nägema???

Õhtul: Uhhh, saan. Vedas!

Ehted kodumaa sünnipäevaks

Ehteid tuleb nüüd küll robinal :) Aga noh, inspiratsioonist ja tema olemasolust olen ma ehk ka varem heietanud. Eilne töötuba ja näitus inspireerisid küll täiega :)
Panen oma udused pildid üksteise alla, aga siit leiab siis mulgi kuue teemat, rukkilille ja värvilisi rahvarõivaid :)





Leidis juba omaniku.



Leidis juba omaniku.




Leidis juba omaniku.

Et kui neile on huvilisi, andke märku :)

Teine fimokee

Ei saanud eile und ja tegin ka teise komplekti valmis. Ja esimesele ka lisaks kõrvarõngad ja lisaks ühe prossi. Ja ind on nii suur, et asun täna veel küpsetama.



Leidis omaniku.

Minu esimene fimokee

Tükk pusimist ja minu esimene fimokee on valmis. Kahjuks ei oska ma ehteid pildistada ja nii ei tule sellelt pildilt välja minu mõte, et tegu on kevadise rahvuslikus stiilis kaelakeega - nende pärlite värvide valikul mõtlesin pikkadele triibuseelikutele :)
Toonid on jah sellised kevadised ja värsked, üldse mitte minu omad. Aga ma tean mitut inimest, kellele see meeldida ja sobida võiks :)

Esimene sünnipäevaõis

Minu esimene orhidee, mille endale veidi rohkem kui aasta eest koju vinnasin, avas nüüd pärast mitmekuist puhkust õie. Rihtis otse sünnipäevalävele, nii tore temast :)

Kolm viimaste päevade uitmõtet minust, elust ja inimestest

Viimastel päevadel on igasugu vahvaid mõtteid ka pähe kerkinud. Et igaühest ei viitsi ja pole mõtetki sissekannet teha, panen siia kirja vaid punktid. Et aasta pärast ise ka mäletaksin :)

* Naljakas, et mitte ööklubi inimesena mulle remonditud Atlantis täitsa meeldib. Eriti selle "vanade inimeste osa" Star Cafe. Ja kamin VIP ruumis :) - sain sinna avamispeol piiluda. Aga see vanainimeste osa meeldis kohe isegi nii, et esimest korda elus tekkis mõte, et peaks sõbrad sünnipäeval ööklubisse kutsuma. Aga muidugi ma ei tee seda sajal erineval põhjusel ja üldse on sel aastal tunne selline, et mingit pidu ei tule. Tuhandel erineval põhjusel. Ilmselt lähen üksi metsa (loe: koos oma kahe imevahva lapsega), isegi mets on välja valitud. Veel parem oleks, kui saaks sinna metsa ööbima ka jääda, kuid lastega koos veel ei söanda ja üksi pole seda ka mõistlik teha. Talvisel ajal peaks ikka mõni kehatemperatuuril ahi ekstreemseteks juhtudeks ju kaasas olema:) Seega - arenguruumi on. Õnneks tulevasi sünnipäevi ja talvi ka veel omajagu.

* Kaheksikud sünnitanud naine tekitas minus alguses uudishimu, nüüd aga muutun ma iga päevaga meediasse tilkuvate uudiste najal tema peale järjest kurjemaks. Ja ma ei saa ausõna aru nondest arstidest, tänu kelle kunstviljastamisele kaheksa imetillukest last maailma sündisid. Haige kuulsusejanu, ma ütlen. Krrrrrr......

* Minus on lisaks väga isiklikele nukrushetkedele hakanud pead tõstma ärevus ka tööelu suhtes. Ilmselt olen ma liiga kaua olnud rahulik, ärevust on olnud tunda ikka aeg-ajalt ühes või teises kolleegis.
Kuid nagu ütles minu juba tänase loo kangelane: Raske oli, aga hakkama sain. Imetlusväärne piiga, kelleni ma jõudsin tänu väga suurte juhuste. Kes osutus väga lahedaks inimeseks ja kellega mul on lausa ühel päeval sünnipäev :)
Ja temale toetudes julgen ma kinnitada, et tegelikult saan ma ju ka ise täiesti kindlasti hakkama. Pea on ju otsas, käed-jalad terved. Ühtteist on elus õpitud ja praktiseeritud alati ju ka ja end ikka erialaste projektidega seotuna hoitud. Ja kirjutada on ka võimalik siia- sinna... Ühesõnaga - tegelikult ei oskakski hing palju rohkem ihata. Ja nüüd on sügavalt sisse hingamise ja maha rahunemise koht :)

* Algava päevaga on mul mitmed suured plaanid. Muuhulgas lähen lausa kursustele ehteid meisterdama. Mmmmõnus....

Hommikused igatsused

Mulle nii meeldivad need hommikud, kui lapsed on kooli saadetud. Nagu täna - tegin tassi kohvi, viimistlesin oma lugu, kirjutasin mõned kirjad ja siis avastasin õues sulnilt langeva lume. Teadupoolest valitseb meil akna all ju aastaringne idüll, millel lumi muutis vaid täiuslikumaks.
Ja nii ei saanudki oma pesas töötades enam pilku aknalt, vaid lesisin, soe kohvi käes ja imetlesin idülli.
Aga just sellistel idüllilistel hommikutel (ja lõunatel ja õhtutel) igatsen ma niiväga neid hetki kellegagi jagada, kellegagi, kes peaks seda kõike sama oluliseks kui mina ja kes tahaks olla minu kõrval. Lesida tema kaisus ja lihtsalt olla. Vaikselt ja õnnelikult.
Aga üdini täiuslik ei saa vist kunagi ühe naise elu olla. Kahjuks.

Talispordine nädalavahetus

Talv on ikka sellepoolest lahe, et võimalusi lustida ja sportida ja neid kahte korraga teha jagub kuhjaga. Vaja vaid pealehakkamist!
Minu järeltulijad olid veidi valmistunud eilseks Tartu Maratoni lastesõiduks ja sinna usinalt kohale ka läksime. Poiss käisi õhtuti lausa pärast karatetrenni Tähtveres veel suusatamas.
Suur oli aga nende pettumus, kui suurematele mõeldud pikki radasid ei jõutud valmis teha ja nad mõlemad pidid piirduma 1,8 kilomeetriga. See on ju titekas! Teistega koos kuut kilomeetrit läbi pusida oleks olnud sootuks teine tera. Aga muidugi, misseals ikka - läbisid mõlemad selle lühema raja, said kaela medali ja olid rõõmsad peale selle.
Isegi nii rõõmsad ja energilised, et kohe maale jõudes tormasid nad taas välja - ja mitte seekord kohalikku rallit vaatama - vaid ikka sportima. Suusatama, kelgutama ja mitmevõistluseid korraldama.
Õigupoolest kulus eilne päev valdavalt raja sissetöötamiseks - lumelabidaga koorikult lahtist lund ära ja see rada siis kuivanud kõrtega ääristada.
Ja täna alles läks mitmevõistluseks lahti. Ja ikka selliseks, mis lastele rõõmu ja mängulusti pakub, suusatamise ja kelgutamise kõrval.
Pildil on algamas mitmevõistluse viimane ala - raja läbimine käputades.
Talv on ikka üks mõnus asi!

Kohustuste raske kammits

"Emme, kas teie ajal pidid ka poisid mingeid naistekaid lugema," küsis mu 11aastane poeg eile, kui talle meenus, et esmaspäevaks on vaja "Kadri" läbi saada.
Täna jäi ta seda raamatut lugedes lihtsalt magama...

Reklaam, reklaam: kõik ürgseid instinkte otsima ja taasleidma!

Et minu tehtud, kuid vajalikuks mitteosutunud tööst ikka ka kasu oleks ja et ka seda blogi külastavad muusikasõbrad saaksid põnevaid uudiseid, postitangi üdini reklaamimaigulise sissekande.
Nimelt - muusikagurmaanidel on põhjust rõõmustada - järgmine nädal toob Viljandisse ja Tallinnasse mõne aasta eest Kanada parimaks pärimusmuusikuks tunnistatud inuiti kurgulaulja Tanya Tagaq´i, kes ühendab ügrse kurgulaulmise indie-rockiga.
Tanya Tagaq tuleb Eestisse esitlema oma plaati „Veri“ (aborigeenide keeles auk), mis on täis ekstaatilisust, sensuaalsust, maa- ja metsalähedust. Kontserdil kuuldav kurgulaul on omane Kanada arktikas elavale põlisrahvale inuitidele ning hinnanguliselt pärineb see 12 000 aasta tagusest ajast.
Eestis toimuvatel kontserditel võtab laulja appi ka oma loomingule elektroonilisi hääli lisava Michael Redi ja trummidel pulseeriva Kenton Loeweni.
„Elektroonilise taustaga laulud on uitamised fantaasiamaastikel – leebemad ja unistavamad, trummariga koos lauldu agressiivsem ja häbenematum,“ kirjeldab Eesti Pärimusmuusika Keskuse avalike suhete juht Katre Ratassepp eesootavat.
Mõlemad aga viivad omal moel transsi ja see on üks lauljatari olulisi omadusi - ta suudab oma muusikaga laiendada emotsioonide piire ja väljendada primitiivseid instinkte. Ta usub neid ikka veel meis kõigis sügaval pesitsevat.
Muide, põneva ja mitmekülgse lauljana on Tanya Tagaq teinud koostööd Björkiga ning klassikamaailmas maineka keelpillikoosseisuga Kronos Quartet.
Eeloleval reedel Viljandis pärimusmuusika aidas ning laupäeval KUMU-s toimuv Tanya Tagaqi kontsert on ühtlasi väärikas punkt ka Tallinna Filharmoonia kontserdisarjale „Diplomaatilised noodid“.
Pärimusmuusika aidas pakutakse aga lisaks muusikalisele elamusele inuitide elust ka pildilist nägemust – enne kontserti linastub seal maailma esimeseks täispikaks dokumentaalfilmiks peetav „Nanook of the North“, mis vaatleb ühe inuiti pere igapäevaelu ning olelusvõitlust Kanada Arktikas. Mustvalgele tummfilmile loovad ning improviseerivad kohapeal heli Mari Kalkun häälel, kandlel, akordionil, suupilli, helitekitajatel ning Tanel Kadalipp kontrabassil.

Sõpradele

Friends Graphic Comments

Aitäh, sõbrad, et mul olemas olete. Ilma teieta poleks ma see, kes ma olen. Kindlalt :)

Kaua ja milleks?

Täna on jälle see päev, kui ma endalt küsin, et kaua ma jaksan. Ja milleks üldse see kõik.

Kui õnnest hüljatuna nutan sala...

Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
sest sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast.

(Sonett nr. 29, W. Shakespeare. Pilt siit)

Zemlja v illuminatore, zemlja v illuminatore...

Täna viis tee mind ühte mereäärsesse maakonda. Merd ei näinud, kuid tee oli väga ilus. Just selline, nagu siin kõrval pildil näha.
Kodust välja tormama hakates haarasin rohkem nagu nalja pärast kaasa päikeseprillid. Mis pärast, nagu ilmnes, marjaks ära kulusid.
Nimelt oli siinpool maa paksu pilvevati all. Nii paksu, et läbi pilvede helendavat kera nähes küsisin A-lt, on see nüüd kuu või päike. Tema optimistina pakkus päikest... :) Aga puud olid nii ilusad ja paksu härmatisega kaetud...
Ning juba mõnikümmend kilomeetrit linnast eemal hakkasid värvid mängima ja niipalju valge erinevaid toone, kui täna maanteel, pole ma oma elus vist varem näinudki. Ja A-l oli õigus - see kera oli tõesti päike ning tänu temale see värvide mäng toimuski.
Lisaks - soovitan kõigil soojalt selliste ilmadega nagu täna auto tee ääres kinni pidada ja pilk maha heita - teeveeres õitsevad soolalilled! Tuhandeid, miljoneid, mustiljoneid soolalilli, mida näeb ilmselt vaid mõned korrad aastas!
Aga kuigi soovitus on soe, võiks jopehõlmad siiski seda tehes koomale tõmmata, sest väljas on talv :)
Lisaks veel otsustas ka sini-sinine taevas end ühel hetkel näidata... Ehhhhh.
Ning et ma polnud ammu sellel maanteel sõitnud, üllatusin ka sinna paigaldatud uue silla üle, mida ilmselt saab juba selle aasta teises pooles ületada. Sillameistrid on meil vinged ja nende kätetöö ilus, pole midagi öelda.
Kahju oli mul, nagu ikka, ühest vaatetornist. Mis meie sisemere kaldal enamasti jalad vees peab seisma. Täna asi nii hull polnud, kuid üksikuna tundus ta seal ikkagi kõrguvat. Isegi ühtegi kalameest polnud silmapiiril silmata.
Ja tagasiteel rõõmustas meid kõige selle kõrval veel ka tähti täis taevas - ülilahe Veenus (on vist ikka Veenus ::)) on praegu muide superhästi näha.
Jääb ainult üle õhata ühe tuntud telesaatele viidates: Kas tõesti mu kodumaa on nii ilus! - kuulata mõnusat laulu ja uinuda...

Äkki lambist haihtus kuldne sära...

Mingi lahe tegelane kuuendast paraadnast suutis täna korraldada olulise ülepinge, mistõttu suurem osa majast lihtsalt pimedusse mattus. Ja kuni elektrikuonud end kohale ajasid, meenus nagu nõiaväel Buratinost meelde jäänud laul, mis mulle toona väga meeldis:

Täna ära läks elekter,
teatamata ette.
Ühel hetkel lihtsalt - plaksti!-
kadus kui vits vette.

Ju siis keegi tegi haiget,
halva sõna poetas.
Miks ta mõtte minna ära
muidu pähe soetas?

Lambist haihtus kuldne sära,
haihtus ei tea kuhu.
Nüüd on pime, nii et sõrme
ei näe pista suhu.

Telekas seal tukub tummalt,
raadio püsib vakka.
Arvuti on saanud rahu
mitme aasta takka.

Tule tagasi elekter!
Ükski pirn ei põle.
Kodu ilma sinuta on
tühi, külm ja kõle.

Ilmselt ümisen ma seda veel uneski :)

Buratinot, tema sõpru ja suurepäraseid laule saab meenutada või nendega taastutvust teha siin. Koera UUUU on teine minu lemmiklaule, mida ma ikka ja jälle aegajalt ümisen :)

Kakk on kodus!!!

Ärkad vara ja mõtled, et täna tuleb kohe esimestest minutitest tihe tööpäev. Siis aga klõpsad lemmikutest ajaviiteks kakukaamerale, nagu ikka viimastel päevadel tavaks saanud ja --- KAKK ON KODUS!!!! Ometi!!!
Ja töötegemisest ei tule midagi välja, sest silmad piidlevad heldinult kakku tema äärmiselt minimalistlikus ja askeetlikus kodus.
Aasta lind ruulib!

Ilma jälgedeta maa on kaugel... minu lemmiktänaval

Minu lemmiktänav Tartus on just see siin. Olemuselt pisike, kuid oi kui lummav. Alati, kui ma hilistel õhtutundidel kesklinna satun, püüan ma ka selle tänava imest läbi põigata. Kõige ilusam ongi see tänav just öösiti, eriti udustel öödel...
Sellel tänaval on väidetavalt sinna sügisel kolinud kultuuriasutuse tõttu arvukalt kortereid müügis (minu meelest on need müügis muidugi juba ka varasemalt :), kuid loll, kes põhjust ei leia, eks.). Ja susalt, kui ma loteriiga võidaks, siis ma ostaks sinna korteri küll. Just selle tõelise vanalinna hõnguse tõttu.
See püsib vaatamata sellele, et Tartu tuiksooned ei möödu tänavast teps mitte kaugelt. Sellel tänaval püsib ikka vaikus ja rahu.
Ning vahva on see, et kuigi väike, on sisu sellel tänaval palju. Sellel asub nimelt paar minu jaoks olulist asutust, muu hulgas on ka elu sättind end nii, et ka oma töö tõttu satun ma palju just sellele tänavale.
Ja minu üks lemmikkirikutest asub samuti selle tänava nurgal.
Sellele tänavale mõeldes meenuvad mulle alati ükskord loetud, Mahmud Darviši (1941-2008) kirjutatud read:

Puhas tänav
ja tüdruk
läheb välja, süütab kuu
ja maa on kaugel
maa ilma jälgedeta.

("Mustlasmeloodia",
araabia keelest tõlkinud Amar Annus).

Sellel tänava teevadki omanäoliseks just jäljed. Jäljed inimestest, ajaloost ja tunnetest. Kui elu oleks muinasjutt, toimuks tegevus just sellisel tänaval.

Ehk tekivadki sellised tunded vaid päris oma tänavale mõeldes?

Vanasõnade paikapidavus

Enamasti tasub meeles pidada vanasõna: ütle kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled ise. Siis on võimalik vastavalt tegutseda ja hoiduda endale jama kaela tõmbamast. Eriti uute tuvuste puhul.
Ja üldse mulle tundub, et on parem, kui inimesi vähem usaldada. Vähemalt mitte oma kindlusse külla kutsuda.
Vainugi saavad inimesed õppetunde.

Ilus mõte. Pühendusega.

Kui sina kustuksid, oleksin pimedas. Vanad päikesed ei suuda valgustada mu uue tulega harjunud silmi...
(Ellen Niit)

Vindimeeter

Ühe Tartu poe akna peal on olnud kirjas laused, mida inimene joobes öelda ei saa. Panen nad ka siia kirja, et siis aegajalt end lõbustamas käia. Mulle nii meeldivad need laused, eriti: Võin järgmise laulu vaiksemalt laulda!

Mida on raske vindiselt öelda?
pole oluline
steriliseerima
mustriline muster
proportsioon
propeller

Mida on väga raske vindiselt öelda?
transkriptsioon
eksmatrikuleerima
beež saporožets
kaaliumpermanganaat
hipopotomonstroseskvipedaliofoobia

Mida on võimatu vindiselt öelda?
Ära mulle enam vala!
Võin järgmise laulu vaiksemalt laulda!
Tänan, aga ma ei hooli seksist!
Poisid, kakelge ilma minuta!
Õhtust, härra politseinik, väga kena, et mind kinni pidasite!

Kirglik ja emotsionaalne

Eile, kui minust sai Merloo-naine, suunas Aivi mu Paranormaalse blogisse, kus kirjas info, kuidas naist tema alkoholivaliku järgi iseloomustada... :)

Ja et te siis teaksite, kellega tegu ja oskaksite ka enda sügavasse sisemusse kaeda, siis olgu kõik siingi välja toodud.

Šampus - šampust eelistavad tavaliselt noored koketsed preilid, kes on meelitatud eakate džentelmenide tähelepanust. Nad on suured šokolaadikommide ja vahukoorega kaunistatud kaloririkaste dessertide armastajad. Usaldavad lõkerdajad joovad palju, purju jäävad momentaalselt.

Viin - viina valivad naised, kes on tahtejõulised, otsustavad ja konkreetsed, nad eelistavad kõiges selgust: öeldud – tehtud. Selle joogi armastajatel on reeglina hea tervis, tugevad närvid ja suurepärane isu – hea viina juurde kuulub ka rikkalik suupiste. Praktiliselt purju ei jää, salasoove ei varja, õhtusöök lõpeb tavaliselt paljutähendusliku fraasiga: «Noh mees, kas läheme?»

Konjak - keskealiste naiste jook, kes soovivad suuremat tähelepanu, soojust ja midagi magusat suupisteks. Näiteks šokolaaditahvlit või kookoshelvestega jäätist. Kõik ülejäänud salasoovid on konjakiarmastaja näole kirjutatud – silmad säravad, põsed õhetavad, huuled sosistavad: «Kas läheme minu või sinu poole?»

Viski – enesekindlate ja absoluutselt kompleksivabade naiste valvejook, kes on võimelised jalustrabavateks tempudeks, uskumatuteks tegudeks ja muudeks ettearvamatu lõpuga hullumeelsusteks. Mõnikord joovad peale söömata, mõnikord eelistavd viskit kokakoolaga. Vaatamata joogi kangusele joobuvad aeglaselt, teevad siis aga selliseid asju, mida järgmisel hommikul ei armasta meenutada.

Tequila - tequilat soolaga tarbivad ägedaloomulised ja ekstravagantsed natuurid. Joovad palju ja sageli, purju jäävad momentaalselt.

Rumm - koolaga – seda segu eelistavad julgete eksperimentide armastajad, kes on alati valmis proovima midagi uut. Jumaldavad fantaseerimist ja jookide segamist kõige ootamatustes ja mitte alati lubatavates proportsioonides. Kui saavad õigel ajal pidama, kainenevad kiiresti ning lahkuvad inglaslikult.

Džinn-toonikuga - selle joogi valivad reeglina daamid, kes ei taipa alkohoolsetest jookidest suurt midagi. Selgelt alahinnates põrgulikku segu, joobuvad nad kiiresti, hommikul aga ärkavad pahatihti peavaluga võõras voodis ja püüavad palavikuliselt meenutada: mis siis eile õigupoolest juhtus?

Punane vein – kirglike, emotsionaalsete ja hasartsete naiste lemmikjook, daamide jook, kes suudavad oskuslikult varjata oma seksuaalsete soovide ja erootiliste fantaasiate kirelõõma. Pealtnäha - koolitüdrukud, hingelt – odaliskid.

Valge vein – seda joovad oma hinda teadvad, pisut külmad naised. Soojenevad aeglaselt, ei kiirusta rumaluste tegemisega, ettevaatlikud, peaaegu alati kained ja arvestavad.

Liköör - likööri jumaldavad naised, kes joovad vähe ja harva, kes on kogenematud, pole valmis initsiatiivi enda kätte võtma, kuid hinges ootavad kannatamatult: «no millal, no millal ta küll mind?..». Joobuvad kiiresti, sageli kaasneb sellega minestus ja krambid maos. Hommikul tõotavad, et enam mitte kellegagi, mitte kusagil, mitte kunagi....

Õlu – jook eriliste pretensioonideta naistele. Nad on vajaduse korral valmis tuttava meesterahvaga jagama toidupoolist ja voodit ning sigitama lapsi. Hoolsad perenaised, suurepärased töökaaslased.

Hüvasti, Nässu!

20 aastat ja mõned kuud peale on ühe pisikese koeranässi jaoks ikka tohutult pikk aeg ju tegelikult. Ja koertetaevas on Sul kindlasti piisavalt pisikesi, parasjagu pehmeks küpsetatud lihatükke, mida grillijatelt nillida. Ja on soojem ja keegi ei taha Su kasukat korra aastas pügada. Ja on piisavalt kasse, kes Sind turtsakalt käpaga ei tao, vaid kellega saad ikka tagaajamist mängida. Ja on üks vana sõber, kellega koos külmkapist vahvaid sefiiritorte näpata. Ja on üldse toredam. :)