Hajameelsuse kuninganna

Ainult mina suudan hakata hambaid pesema šampooniga ja keeta kartuleid nii, et need lõpuks põhja kõrbevad. Ainult mina suudan pärast selgete juhistega kirja küsida, et kuipalju tähemärke (ise olen seda just lugenud). Ainult mina avastan oma kataloogist valmiskirjutatud artikli, mille oleksin pidanud juba mitu päeva tagasi ära saatma. Rääkimata paljudest muudest asjadest, mis seni on suhteliselt leebe, kuigi ebameeldiva lõpuga seigad.
Ma tean küll, kus minu mõtted kogu selles argise elu kõrvalt on.
Aga juba praegu kutsun ma end korrale ja sunnin mitte liialt lootma. Siis pole pettumused pärast nii valusad.
Kuigi sügavale südamepõhja jõuavad kõva häälega korrutatud laused ja mõistuse hääl alles tont teab millal. Kui üldse.

Vetsupaberiteadus

Sain eile lapselt kirja.

Kallis emme!

Meie uurisime loodusõpetuse tunnis tualettpaberit. Mina arvan, et meie pere võiks kasutada paberit Regina või Lotus.
Regina sai meil 41 p. ja 1. koha. Ühe rulli hind on 5.25 krooni, märgab hästi, kaalub 88 g, on hästi ilus, ei haise vastikult ja ühe rulli pikkus on 1478 cm.
Daisy sai meil 38 p. ja 2 koha. Ühe rulli hind on 4.12 krooni, märgab hästi, kaalub 56 gr ja ühe rulli pikkus on 2500 cm.
Kahjuks aga need tualettpaberid ei lagune hästi.
Kõik on teaduslikult tõestatud.

P.S. Svjata vatra! :)

Mis siis muud, kui viisin läbi täna ka omapoolsed uuringud, sest lapse kiri nõudis vastust. (Kohe oligi selline koduülesanne, ausõna.) Ja vastus sai järgmine.

Kallis laps!

Aga meie kasutame hoopis Rimi tualettpaberit, mis märgab hästi ja laguneb looduses ka. See on ilus valge paber, millel pole erilist lõhna.
Ühes rullis on 150 lehte, mille kogupikkus on 1687 cm. Rull kaalub u 70 grammi ja on soodne - üks rull maksab 4.25.
Viisin läbi põhjalikud uuringud ja jään enda juurde kindlaks.

P.S. Emal on ikka õigus.

Ja et teadupoolest on mul peres kaks viiendikku, pidin kirjutama kaks kirja. Poiss on oma sõnalises väljenduses veidi tagasihoidlikum, kõnealune kirjavahetus toimus mul tüdruklapsega.

Elu ei ole igav, ei ole noh :)

Suve maitse

Mulle meeldivad praegused jäised ilmad. Aga mulle meeldib nendes ilmades ka suve meenutada. Näiteks sellesuvise lemmikkoogiga. Kuhu veel on panna külmikust oma väikeste kätega korjatud marju.
Proovige ka!
Taignaks läheb vaja: 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid, 0,5 dl suhkrut. Sellest tainas kokku keerata ning vooderdada sellega veidi kõrgemate äärtega vorm.
Sisuks on tarvis: 500 gr 10% hapukoort, 1 muna ja mõnusalt marju. See ära segada, taignakaussi valada ning 20-30 min 180 kraadi juurde ahju panna.

Lihtne, kiire ja maitseb hea :)

Vantsikee

Nii tore, et Tartus avati lõpuks uus käsitööpood! Enam ma ei peagi planeerima Valka minekut nii, et sealsesse poodi jõuaks, nüüd saab ka Tartus pärlites sobrada... Tänane ringkäik inspireeris mind igatahes nii, et valmis minu esimene Vantsikee.

Mõtted on hajali ja pea pulki täis

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

(Doris Kareva, Aeg)

Mina, ESFP

Your Love Type: ESFP

The Performer In love, you relish every moment and tend to get caught up in passion. For you, sex is how you get in touch with all your senses. Overall, you are creative, popular, and flexible. However, you tend to dislike criticism and avoid any conflict. Best matches: ISTJ or ISFJ

What's Your Love Type?

Mamma mia! Depressiivsetest Eesti väikelinnadest saab väikelinnade hümn?

Möödunud nädalavahetusse mahub kolm väga suurt elamust, millest kaks tahan siinkohal endale aasta pärast lugemiseks kirja panna. Kes tahab, võib muidugi ka silmad üle ekraani libistada.
Nimelt reedel sattusin pealinnas Ärkamisaja filmifestivali pidulikule lõppkontserdile. Mis kohale jõudes osutus veel pidulikumaks, kui ma pressiteate järgi arvasin - tulijaid tervitas pikk punane vaip, küünaldesära ning fotoaparaatide välklambid. Nagu päris kinofilmis kohe :)
Kontserdil esitleti aga XXI sajandi orkestri (mulle see orkester vägagi imponeerib, nende eelmiseidki helikandjaid leidub minu plaadiriiulis) uhiuut plaati pealkirjaga "Üheksa", plaadil kõlavatest lauludest sai kontserdil kuulda seitset. Kui Maarja, Helin-Mari Arderi, Hedvig Hansoni, Laura, Lea Liitmaa ja Inese laulud olid orkestriseades oma tuntud headusest veidi paremadki, siis Hannaliisa Uusmaa lauldud "Depressiivsed Eesti väikelinnad" oli see, mis tõi mulle külmavärinad selga. Ja ainult seepärast, et see oli nii hea. Millised tunded, kirg, traagika ja jõud olid selles laulus tänu orkestri taustale! Tuttav, kuid endiselt kuulatav tekst vaheldus pillide pakutavate sügavate ja ilusate mõttepausidega.
Ühesõnaga, see oli täpselt nagu hümni laulmine. Kui ma leian ürituse, kus see kasutusele võtta, siis ma seda ka teen.
Ja Üheksa laule tahaks kuulata veelgi, sest plaadil on veel kaks laulu, mis kontserdil ei kõlanud.
Ning kui ma kunagi peaksin vajama muusikat ühe vinge tango tantsimiseks, siis saab see olema ilmtingimata sama orkestri ja Hendrik Sal-Salleri "Sel ööl". See laul on mulle meeldinud varemgi, kuid jälle - see on ilmselt üks parimaid kirgliku ja sõnadega tantsu taustaks.

Aga - eile avastasin kinokava kaedes, et Tartu uusimasse kinosse on jooksma pandud jällegi "Mamma Mia!". Ja otsustasin seda täna koos lastega vaatama minna. Eelkõige Abba muusika pärast.
Kino algus oli lahe - meie kõrval istusid kaks minust tsipa vanemat naisterahvast, kes avaldasid hämmeldust, et saalis viibib nii palju lapsi. Ja küsisid siis igaks juhuks minu käest, kas ma olen ikka ka viiendas saalis :)
Ja siis algas film. Ma ei tea, kas mul on praegu meeleolud sellised imelikud, aga mulle väga meeldis see. Avastasin enda jaoks sellest kaks laulu, kuid kogu see lugu (olen ka üks nendest vähestest, kes pole seda muusikaligi varem näinud) emadest ja tütardest ja iseenda leidmisest ja peresuhetest ja sõpradest oli nii hea, et ma aeg-ajalt itsitasin vahetpidamata. Saades isegi tütrelt märkuse osaliseks, et misasja ma kogu aeg itsitan :)
Ja kuigi Meryl Streep tundus kohati liiga kurnatud, andis see tema rollile vürtsi ning lauludele traagikat juurde. Igatahes see, see, see ja see kõlavad mu hinges praegugi veel. See on ka varem kõlanud, kuid nüüd sai ta uue hinguse.
Ning kui ma kunagi jälle kurb olen, siis on igati asjakohane see. Aga see algus peaks siis võimalikult filmilik olema :)
Ja tegelikult on asjakohased kõik need teised laulud ka, mis ka mu lastele enne tuttavad olid ning seetõttu (või millegi muu pärast?) ei tundunud neile emaga koos kinos käimine nii igav.

Ja et kui jõuluvana peaks ka blogisid lugemas käima, siis kaks kingivihjet on tal igatahes olemas :)

Kiirelt tulnud, kiirelt läinud

Üle mitme päeva täna üks olukord ja ühe pealtnäha targa inimese väga rumala inimese veelgi rumalamad küsimused tegid mu päris vihaseks. Tegu oli tööolukorraga. Südame kloppides kurtsin teisele kolleegile oma muret ja pahameele põhjust. Ta kuulas ära ja ütles, et ma olen ärritunult nii seksikas...
See lõi jalad alt ja muidugi pühkis ka viha. Turtsusin pärast seda veel nagu tige siil, aga tuju oli juba hea.
Õnneks lahenes olukord ka.

Hea päev

Mul on hunnik uusi inspireerivaid pärleid.
Ma olen kohtunud arvukate inspireerivate ja imeliste inimestega.
Täna õhtul lähen ootamatult kontserdile, mille kohta ma tean juba ette, et see meeldib mulle.
Homme on ees paar ägedat näitust.
Mulle on helistanud mõned toredad inimesed.
Olen saanud päris mitu tuju tõstvat komplimenti.
Olen saanud mures toeks olla ühele heale inimesele.
Taevas on tähed ja meri on ootamatult lähedal.
Teinekord ei tasu niipalju oma elu planeerida ja suhtuda ikka ootamatustesse sõbralikult. Sest tänu nendele on elu tegelikult päris ilus:)

Asjade ettearvamatusest

"Sellega, millest see oleneb, ei saa me alati ette arvestada. Kauneimat rõõmu elatakse alati läbi seal, kus seda kõige vähem oodatakse."

Antoine de Saint-Exupery, "Tuul, liiv ja tähed"

Peatage ometi see täiskuu!

Sinine esmaspäev

See päev ei ole väga kaua kestnud, aga juba on tunne, et tegu on tõeliselt sinise päevaga.
Et nädalavahetuse võitlesin sõnulseletamatult jubeda oksendamistõvega, olen oma tegemistega tõsiselt jännis ja pidin ära jätma pealinna sõidu. Nüüd aga selgus, et seda sõitu oleks väga-väga vaja olnud. Enam ei jõua aga kuidagi.
Lisaks nägin vastu hommikut väga segast unenägu. Milles mulle viimasel ajal oluliseks saanud inimene minu peale pahandas ja minuga enam ei rääkinud. Miski täiesti mõttetu asja pärast. Ja nii ma ärkasin ja see paha tunne püsib endiselt.
Lisaks on ka argipäeva hommik toonud rõõmu asemel pigem tõrjutust ja sügaval südames üksiolemist.
Kuidas ma küll saaks, et ma ei muretseks asjade pärast, millel näiliselt pole mingit tähtsust, kuid mis ometi minu sees on väga olulised? Tjah, mõttetute asjade pärast ju ei muretseks.
Ma tean, mida ma praegu tahan. Aga ma ei saa. Sest ma elan teises, selles natuke kurvema kuluga muinasjutus. Ehk vähemalt lõppki...?

Veidi hiljem: Ja nagu kõik oleks veel hästi, selgus, et minu lemmikjuuksur on läinud tööle Tartu kõige kallimasse salongi... Hakkame nüüd Mariga üksteisel juukseid lõikama. Küll lokkisjuuks teise samasuguse muresid teab...

Minu esimene vabamüürlik rätt

Sain valmis oma esimese räti. Roosa saalomoni sõlmtehnikas räti, mis läheb kingiks ühele piigale.
Ma pean ütlema, et olen sellest sõlmest väga suures vaimustuses ja kindlasti sünnivad juba sel aastal sellest veel mõned rätid, näiteks jõulukingiks.
Aga põnev oli see, et praegu nalja pärast otsisin selle sõlme ajalugu ja leidsingi.
Nimelt on see sõlm vabamüürlaste eelkäija Maestri Comacini tähis.
Omal ajal kirjutanud juba vanarooma riigitegelane Plinius Caecilius (sündis 61. aastal ning suri erinevatel andmetel 112. või 113. aastal peale Kristust) ühes oma kirjas keiser Traianusele meistrimeestest, kes Como järve ääres imekaunist villat ehitasid. Just nemad olid väidetavalt käsitöö võrdleva religiooniga tegelemisega ühendanud, nad sidusid omavahel kristluse-eelsed kultused, milledest võeti üle nende ehitustes korduvalt esinevad motiivid (näiteks madu ja omavahel põimuvad jooned ehk palmikud). Need meistrimehed rändasid vabade müüriladujatena ringi ja leiutasid lisaks võrratute hoonete püstitamisele oma ametisaladuste kaitseks ning üksteise äratundmiseks sümbolid ja ka salakeele...
Saalomoni sõlme leiab rohkelt ka sünagoogides ja sestap seostatakse seda ka kuningas Saalomoniga. See sümbol on aga Saalomonist tunduvalt vanem - vanimad leiud on lausa kiviajast. Sõlm ise tuleneb siis iidsest lõputu sõlme kujulisest sümbolist. Seda kasutati ka nelja peaingli vannutamiseks ning selle kõige lihtsam variant pärineb juba Mesopotaamiast - seal pöörduti sellega kõigi nelja ilmakaare jumalate poole...

Võtsin järgmisena ühe peene fileepitsi käsile, kuid pärast seda hakkan oma salajasi mõtteid taas sõlmedeks punuma...

28!

Viimasel ajal olen saanud palju armsaid komplimente. Üks parimaid tuli täna. Kindla veendumusega teatati, et mul on naise elu ilusaima ajani veel aega, sest 28 aastane selliseid asju kindlasti veel ette ei kujuta :D Ma naersin telefoni otsas ikka kohe mitmeid minuteid laginal...
Aga noh, eks naised neljakümnendais ongi ühed lõbusad tegelased.
Ka juuresoleval pildil olev hea inimene on juba neljandas kümnendis, kuid hoolimata sellest kostitas ta oma sünnipäevakülalisi meeleliselt mõtiskleva kõhutantsuga. Etteaste kujunes menukaks, samuti nagu ülejäänud õhtu. Tants, vaid tants - muu ei tule ju meievanustel naistel enam kõne alla, eks.

Kokanduskunstnik

Olen vist kokandusmuusa noolest tabatud. Tänane menüü tõi toidulauale täidetud kartuli singiga. Algne inspiratsioon tuli Pirita jõeäärsest toidukohast, kust ma selle soovitasin ka kolleegile.
Aga - kuigi ma toite pildistada ei oska, nägid need kartulid imehead välja ka kodus tehtuna ning maitsesid veel paremini.

Vaja läheb: 2 suurt kartulit (eelista sorte, mis kergesti ei laguneks), 100 g naturaalselt Merevaiku (sobib ka toorjuust), 10 g pestot, 60 g sinki.

Kõigepealt pesin kartulid ja keetsin need koorega pehmeks. Segasin kokku küll miski Sõpruse light juustu ja pesto ning puistasin sinna sisse ka veidi basiilikut. Siis keerasin kartuli fooliumisse, pealt jätsin muidugi lahti. Kartuli lõikasin nagu neljaks ja siis keskele panin täidise - alguses kokkusegatud mögin, siis singiviil ja selle keskele veel tükk juustu. Neljast 150 gr sulajuustust sain täidise 25 keskmisele kartulile.
Veidiks ahju, kuni juust mõnusalt sulas - ja - valmis!
Isegi poeg, kes muidu on suht närb ja valiv nokkija, kiitis kokakunsti.

Aga kes tahab asja originaalis näha, lugeda ja ehk ka tammelehe salatit juurde valmistada, kiigaku siia.

Vana kooli kook

Mõni postitus tagasi kiidetud Eesti Naises õpetas Maru tegema Aleksandri kooki. Ja lubas seejuures, et nii mahlast kooki pole varem maitsta saanud.
Minu mälu kaevas kohe välja tudengipõlve Aleksandri koogid, mida ikka Tartu poest ostetud sai. Ainult praeguseks on see ilus tudengipõlv kadunud ja poeletil leiduvad koogid kuivetunud ning ei maitse enam üldse nii hästi.
Sestap võtsin täna kätte ja küpsetasin seda magusat-magusat vana kooli kooki. Õigupoolest tegime seda tütrega koos - meil oli isegi tööjaotus. Mina tegin külmast võist toasooja või, tütar segas kokku taigna ja ülejäänd oli minu teha.


Igatahes Maru väljapakutud retsept on järgmine:

2 dl suhkrut, 200 gr võid, 1 muna, 5 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit
vahele: kreegimoosi
Katteks: 4 dl tuhksuhkrut, 2 spl vett (ära lisa kõike vett korraga, timmi parajalt)

Vahusta toasoe või suhkruga heledaks. Lisa muna ning järk-järgult küpsetuspulbriga segatud jahu. Rulli tainas küpsetuspaberile 5-8 mm paksuseks (suurus u 20-30cm).
Küpseta 175 kraadises ahjus 15 min. Lõika pind pooleks, määri ühele poole kreegimoos, tõsta teine pool kohe peale. Lõika ruudukesteks, lase jahtuda.
Lahusta tuhksuhkur vee ja sidrunimahlaga, määri kookidele ja lase jahtuda.

Mina lisasin tuhksuhkrule veidi rohkem vett kui siin ette nähtud, lisaks ka kakaod.

Ja tulemus - koos ema keedetud tikritarretisega - viib lausa keele alla.

Isegi kass kargas lõhna tundes kapile ja pistis tüki kooki pintslisse.

Talvele vastu

Pojal rõõmus päev, sai uued sõrmikud kätte :)
Kudusin peopessa veidi mustrit, et oleks paksem.
















Aga lisaks proovisin aastase vahega veel nunoviltimist, mullustest proovidest said mõnusad jõuluehted.

Sel aastal on mul kindel plaan, mida nunovildiga teha, kuid ilmselt pean ikka siidikupongi alla panema, siis mätsib paremini :) Praegu proovisin lihtsalt tülliga ja see ei töötanud.
Kuid selle esimese katsetuse peab ka kuskile ära paigutama, mulle endale see täitsa meeldib, kuigi hõredavõitu ta ju on. Ootan inspiratsiooni.

Rusikareeglist paarissuhtes

Nädalavahetusel maal sattus mulle näppu uus, novembrikuu Eesti Naine ja jälle pean tõdema, et see ajakiri meeldib mulle üha rohkem. Loodetavasti jätkab see peatoimetajate vahetumisega senist rada.
Aga seekord sai minu absoluutseks lemmikuks Tiiu Suvi kirjutatud artikkel Tülikuum, õigupoolest on see intervjuu pereterapeut Harri Küünarpuuga, kes muuhulgas tõdeb, et tihti hakatakse paarissuhtega tegelema liiga hilja. Siis, kui tülid on muutunud juba osaks suhtemustrist.
Aga panen siia kirja veel mõned leitud mõtted. Aga soovitan soojalt ka terve artikli lugemist!

* Müüt, et vastuolud on halvad, teeb inimesed õnnetuks. Hästi elamise
tunnus pole mitte see, et vastuolusid ei ole, vaid et neid suudetakse
taluda.

* Üks tülide tekkimise põhjuseid on, iseenese maailmakirjeldust loetakse
ainuõigeks.

* ...koos ollakse ainult öösel, mil lebatakse teadvusetult teineteise
kõrval. Suhtekogemus kaob ära ja kui siis avanebki võimalus veeta
nädalakene koos, ei osata teineteisega midagi pihta hakata. Võib
tekkida hoopis ebamugavustunne ja sellest tõusta jälle tüli.

* Inimesed on kõikvõimalike supe-hüper-liiete mõjul muutunud,
ihaldatakse aina vapustavamat. Enam ei osata rõõmustada pisiasjade
üle, mis on elus kõige olulisemad ja mida saab ise luua.

* Rusikareegel on, et kruvi keeramine käib päripäeva. Inimestevahelistes
suhetes rusikareegleid ei ole. Iga suhe on isesugune, erinevad on
tülide põhjused ja võimalused nendega toimetulekmiseks. /.../ Kui juba
üks partner ei saa mingi probleemiga elada, siis tuleb sellega
tegeleda, sest see mõjutab kõiki teisi, kellega ta koos elab.

* Postmodernistlik maailm on loonud illusiooni, et ka inimsuhetel on
küljes nupud delete ja restart, et hõlpsasti on võimalik midagi
kustudada ja uuesti alustada. Tegelikult on töö suhetega pikaajaline
protsess, mida paljud ette ei kujuta. /.../ Suhtega on tarvis tööd teha
24 tundi ööpäevas. Võib-olla see on rusikareegel?

Iseendale

Minu elus on väga harva olnud selliseid hetki, kus ma tunnen end olevat nii õnnetu ja jõuetu, et ise ei jõua oma olukorra parandamiseks ka midagi teha. Tavaliselt ma ikka olen mingi rosina järele püüdnud...
Aga eelmine nädal kukkusin just ühte sellisesse auku. Ja veidi aega tagasi oli veel üks selline.
Aga. Käies ära ja mõeldes ja mõeldes ja mõeldes sain ma aru milles point.
Ma kardan lahti lasta mõnest väga ilusast asjast, millel tegelikult - no isegi minusugune romantik oskab aegajalt mõelda vägagi kaineid mõtteid - ei olnud määratud jääda. Aga see oli minu elus ja pani mu elama. Ta lihtsalt tuli ootamatult ühel täiesti tavalisel kevadtalviselõhtul. Ja võttis minus võimust ja oli minuga kõigis minu tegemistes.
Minus oli küll olemas selline pragmaatiline pool, kes käskis oma igapäevaseid toimetusi edasi teha, kuid iga järjekordne sõnum ja iga üliüliharv kohtumine lõid selle pragmaatiku minust kus seda ja teist.
Ja see juhtub ikka ja jälle mingi väga suvalise aja tagant. Siis, kui ilmub mingi märk.
Mõistus sunnib end hoidma ja alalhoiuinstinkt sunnib kaotama iluihalust. Kuni järgmise ootamatu märgini. Mis lööb jälle kõik nii sassi, nii sassi.
Paraku on ju nii, et see, mis on leidnud tee südamesse - ja leidnud vägagi omakasupüüdmatult, lihtsalt olles - sealt välja minema ei kipu. Ehk vaid arvukalt aastaid suudab seda magusat mälestust tuhmistada. Seda mälestust, mis meenutab mulle, et täiuslik inimtervik saab koosneda vaid mehest ja naisest.
Ma võin ju teha ja olla, kuid kõik see tundub kuidagi poolik.
Aga tuleb leppida.
Sestap ma luban nüüd endale, et panen südame sooja teki alla ja hoolitsen enda eest. Senikaua, kuni on selge, et seda tahaks teha ka keegi teine.
Ja las ma siis ka nutan teinekord, vahel teeb see olemise paremaks. Või laseb end lihtsalt haletseda. Naiste värk ju.
Muul ajal luban üles leida väiksemaigi rõõmukiire.
Ja püsida elus.

Hea soov sügiseks

Nii, nüüd vaja klaarida üle kümne päeva vanune võlg. Aga kuna elu viis pärast sooja sügissoovi saamist kohe mitmeks ajaks pealinna ja siis oli pilt poja fotoka sees ja koos omanikuga maal koolivaheaega veetmas, siis ei saanudki korralikku sissekannet teha. Nüüd parandan vea :)
Ühel õhtul oli isetegijate postkastis mulle krijake Chatriinilt, kes teatas, et tema on seekord inimene, kes mulle paki teeb. Ja et kuna nagunii Tartusse satub, tooks ise paki ära ka.
Ma pean ütlema, et paar päeva, mis selle teate ja paki vahele jäid, olid päris põnevad. Ja ühel neljapäeval heliseski uksekell ning seal oli Chatriin...koos minu pakiga :)
Kui ma selle pärast tükk aega jutustamist avasin, muutusin kohe väga-väga rõõmsaks! Sest olen sel aastal kudunud mitmeid randmesoojendajaid, kuid endale ei ühtegi. Nagu see kingsepa ja saabaste vanasõna ühesõnaga. Kuid Chatriin oli välja uurinud, et mulle meeldib punane värv ja kudunud mulle maailma kõige armsamad randmesoojendajad!
Mõistagi panin need kätte kohe samal päeval ja ei ole möödunud ühtegi päeva ilma nende mõnusate punaste aksessuaarideta. Ja need köidavad inimeste pilke, ausalt :)
Lisaks olid pakis veel ühed sussid (need saavad mul ilmselt Tallinnas ämmal-äial külas käies tavapärasteks jalanõudeks, kuna seal on põrandad alati jahedad), tee (kibuvits, nämmmm!) ja ebaküdooniahoidis, mis ülejäänud perele eriti mokkamööda polnud, küll aga mulle. Nüüd võtan igal õhtul sealt lusikatäie oma sooja tee sisse.
Igatahes suur-suur aitäh veelkord, Chatriin!



Minu enda pakitegu osutus seekord raskeks, kuna inimesest ei ole mul eriti palju märke õnnestunud leida. Üritasin siis nii enda maitse järgi, et mida endal oleks hea saada... Pakk sai teele viimasel päeval ning lähiajal rõõmustab loodetavasti ka saajat.
Veel kolm päeva hiljem saan lisada ka enda tehtud paki pildi. Pildi tegi saaja - klli - sest ma ise lihtsalt unustasin.

Tumeda taeva all

Ei tahtnud täna kuidagi linnast ära sõita. See on minu puhul haruldane.
Aga väga turvaline oleks olnud peita end oma tuppa ja olla seal omaette. Aga noh, pühkisin pisarad (jah, ka täna hommikul oli olukord, mis mind lihtsalt nutma ajas) ja asusin teele.
Teekond ise oli ootamatult mõnus. Ma pole ammu näinud niipalju erinevaid sinise toone kui täna taevas. Ja see kontrast, kui sünkjasmusta taeva taustale kerkib ühtäkki värvilinevärviline vikerkaar, oli võimas. Peatasin lausa auto ja lihtsalt imetlesin. Ja siis jõurasin veidi laulu: "Tead, millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult..." ja hakkas veidi kergem.
Miskipärast tundub mulle, et oma varasematel sügistel ei ole ma niipalju lummavaid vikerkaari näinud. Kas olen ehk ise silmad kinni käinud või kehtib reegel, et elus peab olema kõik tasakaalus? Et kui endal on olemine kuidagi kehva, puistab saatus su teele ilu, oska vaid märgata ja üles noppida?
Igatahes eirasin seepeale kõiki tavapäraseid teekondi ning suundusin Paidesse vallimäele ja tegin sealgi tiiru. Nagu kunagi kooliajal :) Ja see oli hea.
Nüüd istun soojaks köetud ahju ääres ja lõpetan sõrmiku kudumist pojale. Külmad juba ju käes ja nagu ta ütleb, mis aitaks selle vastu paremini, kui ema kootud kinnas.
Küll see taevas ka selgemaks läheb.